Juba antiikajal oli teada, et ehete kõrval on olemas tõelised ehted. Kirjamees Valerius Maximus on üles tähendanud, kuidas üks emand näitas teist naisterahvast külastades oma ehteid, mis olid eriti ilusad, ja siis õige pea juhtusid lapsed koolist koju tulema, mispeale nende ema ütles külalisele: «Aga minu ehted on hoopis nemad.» Sellest lausest on võrsunud pealkiri «Kõige kaunimad ehted» raamatule, mille alapealkirjaks «Lapsed antiikkirjanduses».