N, 8.12.2022

JÄRJEJUTT ⟩ Nohune reis ümber Araabia lahe III: Karachis karahi´t söömas

Krister Kivi
, ajakirjanik
Nohune reis ümber Araabia lahe III: Karachis karahi´t söömas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ankeedis päritakse, kas reisija viimati Hiinas käinud pole. Koroona-koroona! FOTO: Krister Kivi
Ankeedis päritakse, kas reisija viimati Hiinas käinud pole. Koroona-koroona! FOTO: Krister Kivi Foto: Krister Kivi

Araabia mere kohalt lähenedes näeb Karachi välja tohutu ja kollakaspruun. Läbi sudu ilmuvad nähtavale kõrgustesse püüdlevad minaretid ja nende vahel lamedate katustega majade kärjed, nende vahel aga omakorda tänavad, mida mööda otsekui tohutus sipelgapesas tormavad tillukesed sõidukid. Aina madalamale majade kohale vajub lennuk, kuni viimasel hetkel tuleb tiibade all nähtavale maandumisrada ning rappudes ruleerib õhusõiduk Jinnahi lennujaama terminalihooneni, mis oma kandilises monumentaalsuses meenutab veidike templit või kohtupaleed.

Seal sees juba oodatakse tulijat.

Järjejutu esimene ja teine osa.

Kuivõrd tõsine probleem on Pakistanis Covid-19, ei suuda riigid kuidagi kokku leppida. USA CDC (USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus) arvab näiteks, et Pakistan on üks väheseid riike, kus oht on «mõõdukas», mitmed araabia riigid lugesid seda jaanuaris aga «erakordseks».

Igatahes on Pakistangi rakendanud «meetmeid», mida turist tunnetab oma nahal lennujaamas. Saabuvad reisijad pidid (Euroopast tulles sada protsenti) tegema ära kiirtesti, olgugi et värske negatiivne PCR-test on Pakistani suunduvale lennukile lubamise eeltingimus. Ka tuleb lennuväljal ära täita küsitlusleht, kus (oletatavasti on ankeet muutmata kujul käigus juba ligi kaks aastat) päritakse, kas saabuja on viimase kahe nädala jooksul külastanud Wuhanit.

Hirm, et keset lennujaamakoridori rahvasumma tehakse pulka ninna susates hirmsasti haiget, osutus alusetuks: õrnalt otsekui uudishimulik kärbseke maandus toimeka kaitseülikonnas Pakistani härra vatitups korraks sõõrme siseküljel, kuid juba tuli järgmine kartus: mis siis, kui test nüüd ikkagi positiivseks osutub?

Kõik Pakistani veebilehed viitasid ähvardava ebamäärasusega «kehtestatud protokollile». Järgnes kümmekond minutit närvesöövat ootust koos kogunemisalale koondatud vasttestitutega, kuni tuli uus Pakistani härra ja nohusel toonil mu nime hõikas. Sain koos templikesega tagasi sellesama viirusealase küsitluslehe, mis korrus allpool mu käest järgmise ametimehe poolt taas kohe ära võeti.

Tšinovnikuid on Pakistani lennujaamades üldse palju ja kõigil on midagi uurida või mõõta. Päris viimane oli peaaegu admiraliülikonnas vanem džentelmen, kellel pagunid vaksalaiused ja vist mingi medalgi rinnus. Tema revideeris kõiki passilauast edasi saanud reisijaid ja nende dokumente viimast korda, silmis suure vastutusega kaasnev tõsine kotkapilk.

Ühtäkki olen vaene – ja rikas

Lennujaama ette jõudes oli käes see maagiline hetk päevast, mil päike juba laskub, õhk on õhtuselt soe ja taevas tolmukarva nagu sageli Indiaski. Põhja-India lõhnad ja värvid tunduvad ülepea Pakistani omadega sarnased. Kuid Pakistan on kuidagi väärikam. Ei eraldunud terminali ees ootavast inimsummast kedagi plaaniga vedada mind just oma taksosse, keegi ei tulnud vadistama, et linnas on üleujutus või et mu hotell on õnnetul kombel just eelmisel ööl tuleroaks saanud. Pakistanis turisti niimoodi heast peast ei sakutata. Ja mida talt ikka võtta. Igatahes mitte raha.

Mannekeenid on siivsuse huvideks kaetud riiete vahetamise ajaks riidepalakaga. FOTO:
Mannekeenid on siivsuse huvideks kaetud riiete vahetamise ajaks riidepalakaga. FOTO: Foto: Krister Kivi

Raha polnud mul tõepoolest ja see oli absurdne olukord. Taskutes olid erinevad pangakaardid ja samuti pilgutasid monoliitse lennujaamahoone hämaras varjualuses oma värvilisi silmi mitmed pangaautomaadid, kuid paraku sülitasid kõik välismaa kaardi varem või hiljem põlglikult välja.

Üks isegi tervitas mind nimepidi (see tundus mustkunstina hetkeni, mil mõistsin, et vastava info saab lugeda välja kaardi magnetribalt) ja lubas sisestada sisestada PINi, kuid surises siis tükk aega mõtlikult ja keeldus teenindamisest.

Olnuks mul taskus kasvõi 20 eurot, võinuksin oma kõige esimese akuutse rahapuuduse lahendada mõnes valuutavahetuspunktis, kuid kergemeelselt ja ohutunde kaotanuna olin Pakistani lennanud igasuguse sularahata.

Mööda lennujaamaesist oma kohvritega edasi-tagasi joostes hakkasin juba soovima, et keegi Indiale omaselt mu käekäigu vastu huvi ilmutaks. Kuid kõigil olid ajada oma asjad. Hakkas juba pimedaks minema.

Üks väheseid Karachi sularahaautomaate, kust ka välismaalane ruupiaid saab. FOTO:
Üks väheseid Karachi sularahaautomaate, kust ka välismaalane ruupiaid saab. FOTO: Foto: Krister Kivi

Lõpuks leidus tark, kes teadis, et mu ainsaks lootuseks on Standard Chartered panga automaadid, mida paraku polnud lennujaamas ainsamatki. Vedamine jätkus, sest leidus ka riskialdis taksojuht, kes vinnas kohvrid oma auto pakiruumi ja oli nõus mu lähima Standard Chartered pangaautomaadini viima.

Võimalik, et riskisin ennekõike muidugi mina ise, sest polnud ju teada, mis Pakistanis täiesti maksujõuetu välismaalasega tehtaks, kes on endale rumala peaga tekitanud 2000 ruupia suuruse (umbes 10 eurot) taksoarve, mille tasumiseks tal pole vähimatki võimalust. Kui lõpuks päästva Standard Chartered pangani jõudsime ja ma automaadis oma PINi sisse toksisin, kõrises paraku seegi automaat pikalt ja kurvalt ning viskas ekraanile veateate.

Heitsin ahastava pilgu aknast välja (kus taksojuht ustavalt mind ootas, jalge ees hiilimas üks üksik ja pisut räsitud kass) ja püüdsin ühekorraga maa alla vajuda ja meeleheitlikult mõistatada, kas hotell, kuhu juba väga lootsin jõuda, oleks võimeline mu pangakaarti mingi väljamõeldud teenuse eest sularaha vastu debiteerima.

Automaati hakati rahaga täitma

Õnneks tonksas keegi mind siinkohal küünarnukist, et ma kabiinist väljuksin, kuna tühjaks saanud pangaautomaati on vaja panna sisse rohkem raha. Nii lihtne see kõik oligi. Jätke meelde selle elupäästva briti panga nimi, kui Pakistani lähete: Standard Chartered.

Hotell Excelsior, kuhu olin broneerinud endale ettemakstud majutuse Booking.com kaudu, osutus väga meeldivaks vana kooli majutusasutuseks, mille vastuvõtuleti ümber tungles hulk erinevas vanuses ja auastmes hotelliteenistujaid, kes kõik olid varmad saabuvat klienti abistama nõuannete, passist koopiate tegemise ja kohvritassimisega. Fuajees oli palju diivaneid, peegleid ja kuldset lampe heitvaid lühtreid ning see kõik lasi hetkeks unustada, et viibid Euroopa maadest mõnevõrra erinevas riigis, kus näiteks jumalateotuse eest on ette nähtud automaatne surmanuhtlus (ja et hotelli ukse ees kaitseb maja teadmata ohtude eest suure püssiga turvamees).

Turistil on kasulik end kehtivate seaduste ja kommetega enne võõrsile sõitmist kurssi viia, naeratada ja noogutada. Olla tänulik. Tänulik olin ma hotell Excelsiorile esialgu suisa väga – voodi oli superpehme, liftid ei jäänud kordagi kinni ning toimeka toateeninduse poolt numbrituppa kantud road osutusid imeliseks, eriti tumepunane, vürtsikas ja meeldivalt rasvane kana-karahi, mis laenab oma nime siiski mitte Karachilt vaid hoopis ümarate vormidega vokipannilt.

Päev hiljem otsustasin peatumist veel ühe öö võrra pikendada ja tegin Booking.com kaudu uue broneeringu, mille vastuvõtuleti ümber tunglevad ja otsustusjõulised hotelliteenistujad kohemaid ja omal algatusel tühistasid. Lõppude lõpuks olin ma ju juba kohal ning miks maksta sellisel juhul Booking.com´ile vahendustasu?

Alles hiljem selgus, et tühistamisega ei saanud hotell kõige osavamalt hakkama ning Booking.com asus saatma mulle närvilisi kirjasid, nõudes selgitust, miks osutusin olema no-show. Sellest sai alguse kolmepoolne üsna närviline kirjavahetus, sest mina ei leidnud endal olevat mingit süüd ning kommunikatsioonid lõppesid hotellipoolse napi karjatusega: «Acknowledge, dear!» Mida ma tunnistama oleks pidanud, jäi selgusetuks ning ausalt öeldes on kogu sellest jamast kahju. On kurb mõelda, et ma ei julge vist enam kunagi hotellis Excelsior nende oivalist chicken karahit maitsta.

Kui sularaha on, võib end Pakistanis tunda üsna hästi ka Eesti sissetulekuga. See hotellituppa serveeritud õhtusöök maksis ehk 6–7 eurot.
Kui sularaha on, võib end Pakistanis tunda üsna hästi ka Eesti sissetulekuga. See hotellituppa serveeritud õhtusöök maksis ehk 6–7 eurot. Foto: Krister Kivi

Einestada saab Karachis hästi pea igal pool. Põhja-Indiast tuttavad hõngud (turvaliselt kartuline aloo gobi, krõbedad pakora’d, võis pruuniks säristatud paratha’d) kohtuvad siin lihahimulisema kokakunstiga: seekh kebabi vürtsikad lamba- või kanatükid, aromaatselt värviline riisimägi biryani, tumepunane küüslaugu- ja tšillihõngune pasanda.

Kunagi varem ei ole märganud, et kohvitass serveerimisel kilega kaetaks (võimalik, et see on koroonavastane meede), kuid Pakistanis seda sageli tehti. Samas võib Karachis, näiteks kuninganna Victoria aegadel rajatud Empress Marketi võimsas ja liivakivivärvi hoones hulkudes – sealsetes hämarates käikudes ja kangialustes kaubeldakse kõigega alustades ümaratest ja tulipunastest tšillidest kuni mõõgamõõtu nugadeni – näha sedagi, kuidas sõiduautoga veetakse kohale poolik lehm, mis siis pealtnäha keskpäevakuumusesse lihtsalt unustatakse. Võimsa rajatise kohal pidevalt hõljuvad mustad linnud, raske öelda, kas väiksed kotkad või väga suured varesed, on kohal ilmselt põhjusega.

Empress Marketit ümbritsev haljasala on armastatud istumispaik.
Empress Marketit ümbritsev haljasala on armastatud istumispaik. Foto: Krister Kivi

Kas Karachi on ohtlik? Tänavakuritegevus on taas tõusmas, mistõttu mõistlik on hoida pilku peal niihästi oma varal kui ümbritseval keskkonnal; kindlasti on ohuks ka mürisevad ja kaootilised tänavad, kus endalgi õnnestus mööduva mootorratta poolt müksatud saada.

Kassratsanik teel unemaale.
Kassratsanik teel unemaale. Foto: Krister Kivi

Kuid enamik inimesi on sõbralikud ning neid võib leida kõikjal. Võtad näiteks julguse kokku ja astud täiesti mustavast ja tühjast trepikojast sisse, et otsida postkontorist saadud juhendite kohaselt üles koht, kus väidetavasti müüakse postkaarte. Selgub, et hoone teisel korrusel pulbitseb elektrilampide valgel turg ja mida kõike siin ei müüda, raamatutest kalendriteni. Postkaarte paraku siiski mitte. Ma poleks muide kunagi arvanud, et pean kõigist maailma kohtades kuulma just Pakistanis peavangutamist: «Tänapäeval ei saada ju keegi enam postkaarte.»

Pime trepikoda viib järjekordse turuni. FOTO:
Pime trepikoda viib järjekordse turuni. FOTO: Foto: Krister Kivi

Lõpetuseks aga üks ilus lugu, mille tahan veel ära rääkida: kõndisin mööda tänavaid, oli juba läinud pimedaks: mootorrataste mürin, suits, tänavatoidu valmistajate leegid. Tundsin end kergelt eksinuna, sest ükski maja ei olnud tuttav.

Siis nägin aga läbi õhu lendamas seebimulle. Nad lõhkesid ju kohe, aga sain aru, kus olen, sest kuus tundi varem olin näinud mulle ja neid mu hotelli naabertänaval puhuvat meest.

Ta oli ikka veel samas kohas.

Märksõnad
Tagasi üles