T, 31.01.2023

ARVUSTUS ⟩ Tõmbtuul ses hoidjata majas...

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Tõmbtuul ses hoidjata majas...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hendrik Toompere Davies tundub nagu ootamatult alandlik, põhjalikult segaduses ja ärahirmutatud vanamees. FOTO: Heikki Leis
Hendrik Toompere Davies tundub nagu ootamatult alandlik, põhjalikult segaduses ja ärahirmutatud vanamees. FOTO: Heikki Leis Foto: Heikki Leis

Harold Pinteri «Majahoidja» uuslavastusest jäi kõrvu ja hinge kumisema sõna «tõmbtuul». Ei saa olla juhus, et lavastaja, valguskujundaja ning peaosatäitja Hendrik Toompere annab tuuletõmbusele korduvalt Henrik Visnapuu luuletuse kõla. Meenutagem: «Oleme tormide teele rajanud maja. Pagiseb, ulvab ja vilistab üle raja/tõmbtuul, oo tõmbtuul!» Tahaks nagu kahelda, et nõnda luuleline ei ole Toompere mitte, aga tont teda teab.

Teatrivaatlejana oli mu ärevus uue «Majahoidja» eel võrreldav linnateatri «Emigrantide» lavastusele eelnenuga. Kui jõuliselt hakkab kriipima ma-olen-siin-varem-olnud-tundmus, kuivõrd see eksitab? Eriti ei hakanudki, häirivalt ei eksitanud. Sest maja, mida kolm meest hoida katsuvad – või vastupidi, hoida ei suuda –, on seninägematu. Nagu ka majahoidjate trio. Peeter Tammearu lavastatud «Emigrantidega» sarnaneb seegi mudel, et lavastaja ise mängib peaosa, millest omakorda järeldub, et tõeline mängurõõm ja partnerluslust on alles õide puhkemas.

Märksõnad
Tagasi üles