R, 9.12.2022

AK ⟩ Jelena Skulskaja: me oleme emigrandid viiruste planeedil

Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja: me oleme emigrandid viiruste planeedil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Jelena Skulskaja.
 
Jelena Skulskaja.  Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja
  • Kaks aastat on planeedi Maa inimesed elanud justkui võõral maal
  • Oleme kõik mängija seisundis, kes on veendunud, et suudab kasiino üle mängida
  • Peaksime teadvustama ja hoolikalt analüüsima seda, mis meiega toimub

Viirustel on meist kõrini, oleme emigrandid nende planeedil Maa, mida peame oma koduks. Nemad ilmusid siia palju varem ja nagu selgub, on neil palju rohkem õigusi, kirjutab kirjanik Jelena Skulskaja.

Pagulust on alati peetud valusaks karistuseks. Roomast välja saadetud Ovidiuse tragöödia või Veronast lahkuma sunnitud Romeo ebaõnn on ka tänapäeval arusaadavad, sest sajandite jooksul on vähe muutunud. Mitte just kuigi ammu sündisid inimesed Eestis, et surra Siberis, või elasid Venemaal ja aeti sealt välja Ameerikasse.

Kuid ka vabatahtlik, teadlik kodumaa hülgamine ei tõota rahu. Nostalgia piinab sedagi, kes rõõmsalt kohvrid pakkis: seal – mitte kodus – tundub isegi mälestus sääskedest kodumaa soodes liigutav ja nutma ajav.

Kaks aastat on planeedi Maa inimesed elanud justkui võõral maal: kodus olime harjunud kokku saades kätt suruma või kallistama, aga nüüd – võõral maal – lööme heal juhul küünarnukke kokku. Olime harjunud pühade ajal sõpradega ühise laua taha kogunema, aga nüüd rahuldume mõtisklustega arvutiekraanidel, kuigi elame naabertänaval; olime harjunud lapsi kooli saatma ja tööl käima, aga nüüd istuvad lapsed kodus, igatsevad klassikaaslaste järele ja samal ajal rõõmustavad, et õpetajad ei karju nende peale, aga täiskasvanud on ilma jäetud harjumusest rääkida kolleegidega naistest-meestest või vähemalt elektrihindadest.

Minu sõbranna sattus hiljuti autoavariisse: istus juhi kõrval ja nende autosse, just tema küljelt, sõitis sisse hoolimatu juht – sõbrannal murdus rangluu. Kohutav, kuid mitte surmav! See juhtus väikeses vaikses linnas; ta vaadati väikeses haiglas läbi ja öeldi, et hädasti on vaja opereerida. Soovitati sõita Tallinna, kus on kitsama ala paremad spetsialistid. Sõbranna jõudis valuvaigisteid neelates Tallinna, operatsioonivajadus leidis kinnitust, kuid... koroonaviiruse test osutus positiivseks ja ta saadeti kümneks päevaks kodukarantiini. Enne seda oli ta õigel ajal ja seaduskuulekalt teinud kaks vaktsineerimist ja jõudnud isegi tõhustusdoosi teha. See tähendab, et mitte inimesed ei otsusta, millal ja keda opereerida, vaid viirus määrab ära arstiabi andmise järjekorra. Ja ilmselt polegi muud võimalust. Nii tulebki meil elada võõral viiruste maal.

Kõige tabavama näidendi emigratsioonist on kirjutanud poola emigrant Sławomir Mrożek. «Emigrantides» on ainult kaks tegelast: AA ja XX. Üks neist – potentsiaalne kirjanik – sõitis orjusemaalt ära läände vabadust otsima, kuid midagi muud peale vihatud orjuse ta ei tunne ja vabadusemaal pole tal millestki kirjutada. Teine läks raha teenima, et tagasi tulles oma perele paremat elu võimaldada. Ta hoiab kokku igat senti, sööb koerakonserve, aga siis rebib ise kogutud raha puruks, sest võõras maa on tapnud temas igasuguse elamissoovi ning kodust ja perekonnast on saanud Atlantis, kuhu pole võimalik tagasi pöörduda.

Absurdne nõiaring, kus kõik võivad saada kõigiks, omandab praegu täiesti realistliku sisu: maailma vallutanud viiruse seisukohalt ei erine me üksteisest mitte millegi poolest.

Esimest korda nägin seda lavastust 1990ndate alguses Moskva stuudioteatri Inimene esituses – külalisetendusena Eesti Draamateatris. Mind kutsus sinna Juhan Viiding. Pärast etendust toimus arutelu: keda tuleks lugeda emigrantideks pärast Nõukogude Liidu lagunemist? Kes elab seaduslikult oma maal ja kes on kohustatud tundma end üleliigse ja mittevajalikuna? Ja siis ütles geniaalne luuletaja: «Me kõik oleme emigrandid! Olen eestlane, elan omal maal, aga olen emigrant. Luuletaja on alati emigrant, igal pool emigrant, iga mõtlev inimene on emigrant.»

Kas Juhan sai juba siis aru, et tema sõnad saavad prohvetlikuks? Enamgi veel, et need hakkavad kehtima mitte ainult mõtlevate inimeste, luuletajate, vaid ka nende kohta, kes üldse mõelda ei oska! Nii nende kohta, kes on vaktsineerimise ägedad toetajad, kui ka nende kohta, kes mitte ühegi hinna eest seda ei teeks, ja nende kohta, kes usuvad kunstlikult loodud viirusesse, ja nende kohta, kes arvavad, et koos vaktsiiniga süstitakse meile kiipe...

Peeter Tammearu lavastas äsja Linnateatris Mrożeki «Emigrantide» ainetel tähelepanuväärse ja harvaesineva sügavusega lavaloo. Ta tegi vaat millise avastuse: praeguses olukorras, kui inimesed on suletud üksinduse puuridesse, ära lõigatud harjumuspärasest elust, ilma jäetud harjumuspärastest rõõmudest, pidevast hirmust piinatud, võivad Mrożeki tegelased kergesti kohti vahetada. Tulevase heaolu nimel iga senti kokku hoidev koerakonservide sööja muutub Peeter Tammearu enda esituses vaheaja jooksul vabaduse otsijaks ja orjuse vaenlaseks. Prillid, vaoshoitud liigutused, silutud juuksed, eeskujulik kõnekeel – meie ees on hoopis teistsugune inimene (aga me ju mäletame teda esimesest vaatusest – seal oli ta tahumatu maakas, mis tähendab, et mõlemad näited on vaid maskid, mis varjavad igatsust, üksindust, mõttetu olemasolu õudust). Ja Andres Raagi kehastatud intellektuaal esimesest vaatusest kaob lavalt üldse; ilmub kolmas näitleja – Allan Noormets – ja nüüd saab temast väike ihnuskoi, nüri olend, kes peidab raha plüüsist kaisukoera sisse. Aga päris finaalis, kui Noormetsa tegelaskuju on kõik kogutu hävitanud, üritanud enesetappu teha ja seejärel magama jäänud, naaseb Andres Raag maaka välimusega lavale.

Absurdne nõiaring, kus kõik võivad saada kõigiks, omandab praegu täiesti realistliku sisu: maailma vallutanud viiruse seisukohalt ei erine me üksteisest mitte millegi poolest. Meil kõigil on üks ja sama nägu: intelligendid ja harimatud, ahnitsejad ja rahatud, head ja kurjad, vanad ja noored, mistahes rahvusest ja rassist. Viirus valib kedagi meist välja täiesti meelevaldselt ja murrab maha omaenda salapäraste seaduste järgi – kellel veab, põeb kergelt, kellel mitte, peab leppima kohutavate tagajärgedega: keegi lämbub hingamisaparaadi all ja keegi sureb opereeritavasse vähki, sest tema onkoloog on kiirkorras Covidi-osakonnale appi saadetud. Praegu oleme kõik mängija seisundis, kes on veendunud, et suudab kasiino üle mängida.

Andrus Kasemaa on kirjutanud sellise luuletuse:

Vahel peab

rändama minema

toast välja saama

kodus on küll imehea olla

maailma parim

aga

millegipärast kasvame just kodust välja minnes

mida kaugemale maailma lähed

seda targemaks saad

Ma tõlkisin selle, lisades ühe rea, mida, nagu mulle tundub, on autor silmas pidanud:

et tagasi pöörduda

Igasugune harjumuspärasest elust eemaldumine on meile vajalik selleks, et harjumuspärase elu juurde tagasi pöörduda. Uute kogemuste võrra rikkamana, uute muljetega. Uutest muljetest: kauplused lõpetasid pidulike riiete müügi. Nende järele pole enam nõudlust. Nüüd on ridamisi kleite, jakke, pluuse mustas, mustjashallis, tumehallis värvitoonis. Hiirekarva värvid on kõige nõutumad – muutuda nähtamatuks, mitte tõmmata endale tähelepanu, kaduda rahvamassi, kus pole võimalik kedagi maski all ära tunda. Pandeemia alguses riietuti teatrisse minnes veel eredalt, valiti maskid riietuse värvi järgi, nüüd on kõik koduselt riides, keegi ei märka kedagi ega tunne kedagi ära.

Osa teadlasi usub, et pandeemia ei lõpe enne, kui kõik Maa elanikud on haiguse läbi põdenud, ja siis on see väga-väga pikk protsess.

Mõni päev tagasi otsustasime sõbrannaga kesklinna kohvikus istuda. Tulin, administraator küsib, missugune laud mulle meeldib. Vastan: «Valime koos sõbrannaga.» Administraator: «Aga teie sõbrannat ei ole veel.» Naeratasin, järeldan, et nad tundsid mu ära ja kujutavad ette ka mu sõbrannat televisioonist, väga meeldiv! «Nii et teate ka mu sõbrannat?» – «Ei,» vastab administraator, «ma ei tunne teid ega teie sõbrannat, lihtsalt seni olete teie täna meie kohviku ainuke külastaja, kedagi teist ei ole!»

Paljud, kes koroonasse haigestuvad, kaotavad maitsemeele ega tunne enam lõhna. Nii need, kes on juba haiged olnud, kui ka need, kes pole veel jõudnud, kaotavad minu arvates elumaitse. «Emigrantides» on palju viiteid loomariigile: koerakonservi sööv tegelane karjub: «Ma ei ole koer!», aga kuna toote sildil räägitakse neljajalgsetele sõpradele mõeldud toidust, siis on võrdlus kassiga samuti võimalik, kuid kass olla ei ole tegelasele üldsegi mitte vastumeelne. Ta võrdleb ennast ka puuris ringi tormleva ahviga. Sügava heldimusega meenutab ta sääski, keda ahvatles lambi küljes rippuv kleeplint, sääsed jäid selle külge kõvasti kinni ja surid, need sääsed on samuti armas viirastus kaotatud kodust. Ja teine ​​tegelane võrdleb ennast seaga, oma elu loomalikkusega... Selline inimväärikuse langus on absurdikirjanduses üks viise näidata kangelaste elujärje langust, rõhutada nende olemasolu mõttetust ja absurdsust. Kuid on ju tõsi, et meie elujärg on järsult langenud. Hiljuti lubas perekonnasõber meile bussijaama vastu tulla, helistasime kolm päeva enne saabumist, leppisime kokku. Aga ta ei tulnud. Vedas alt. Solvunud ja pahased, helistasime talle, ta ei vastanud. Ta oli sel ajal intensiivravis koroonasse suremas, aga meie üritasime teda hukka mõista vastavalt Covidi-eelsetele käitumisnormidele.

Mul ei ole retsepti elujõu säilitamiseks. Tõenäosus, et pandeemia kohe-kohe lõppeb, on minu arvates väike. Me harjume üha enam ja enam piirangute ja keeldudega, siis lastakse neid lõdvemaks ja kasvab järsult haigestunute arv. Osa teadlasi usub, et pandeemia ei lõpe enne, kui kõik Maa elanikud on haiguse läbi põdenud, ja siis on see väga-väga pikk protsess. Kuid me peaksime teadvustama ja hoolikalt analüüsima seda, mis meiega toimub – kunsti, teaduse, kõigi võimalike mäletamisviisidega. Sest see kogemus pole mitte ainult kurb, vaid ka hindamatu.

Märksõnad
Tagasi üles