P, 27.11.2022

Juhtkiri ⟩ Olümpia paradoksid

Postimees
Olümpia paradoksid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts
  • Olümpiamängud on varjanud autoritaarsete riikide tegelikke kavatsusi
  • Eesti ja teised väikerahvad peaksid ikka rõõmustama medalite üle
  • Inimõiguste rikkumistele ei tohi vaadata läbi sõrmede

Eile lõppenud Pekingi taliolümpiamängud panevad mõtlema olümpia muutunud tähtsusest ja kohast 21. sajandil. Eestile on olümpiamängud endiselt olulised, kuid me peame hoidma silmad lahti ka tänapäeva spordiga seotud probleemide ees.

Nii eelmisel aastal peetud Tokyo suve- kui ka nüüdsed Pekingi taliolümpiamängud peeti koroonapandeemia tingimustes. Pole kahtlust, et see asjaolu mõjutas nii sportlasi kui ka pealtvaatajaid, kusjuures Pekingis olid koroonatingimused sportlastele veelgi karmimad kui Tokyos. Järelikult ei ole koroonapandeemia veel kuhugi taandunud ja pole kaugeltki kindel, kas Pariisi 2024. aasta OMi saab pidada ilma koroonapiiranguteta.

Lisaks koroonapandeemiale varjutasid Pekingi OMi veel Hiina inimõiguste rikkumised, Pekingi tekitatud pinged Taiwaniga ning muidugi ka üha pingestuv lääne-Venemaa vastasseis Ukraina pärast. Pekingi autoritaarsus sunnib aga järjekordselt küsima, miks antakse OMi korraldamise õigus riikidele, mis eiravad rahvusvahelist õigust ja inimõigusi. Me nägime seda nii 2008. aastal, kui Pekingis peeti suveolümpiamängud, kui ka 2014. aastal, kui taliolümpiamängud peeti Sotšis. Viimasele järgnes Krimmi okupeerimine ja annekteerimine Venemaa poolt.

Me oleme näinud 21. sajandil veel, kuidas OMi kattevarjus on alustatud sõda. Sama juhtus 2008. aastal Pekingi OMi ajal, mil Venemaa alustas sõda Gruusia vastu. Praegu on olukord pingestunud Donbassis ja iga hetk võib oodata seal puhkevat sõda.

Sestap on igati õigustatud ka poliitiline boikott Hiinale. Sportlasi ei karistatud, kuid vaba maailm näitas, kuidas ta suhtub Hiina käitumisse. Kuid suurem küsimus on, mis hakkab 2024. aastal juhtuma Pariisis, kui Venemaa peaks näiteks Ukrainasse tungima. Kas Venemaa ja tema satelliidid jäävad OMilt kõrvale? Vene koondis võistles juba Pekingiski ROKi lipu all, mis oli mõeldud karistusena Venemaale süstemaatilise dopingutarvitamise eest.

Väikerahvad ei saa rahvusvahelisel areenil suurriikidega võrdselt konkureerida ning seda enam tasub hinnata iga medalit, mis koju tuuakse.

Eestile olid need olümpiamängud edukad, ehkki ootasime Kelly Sildarult kulda. Saime aga pronksi ja neljanda koha. Alahinnata ei tasu ka Marten Liivi seitsmendat ja Kristjan Ilvese üheksandat kohta. Võrreldes nelja aasta taguste Pyeongchangi taliolümpiamängudega võib öelda, et meie talialad on tõusuteel. Ehk võib ka rääkida mingisugusest ümberprofileerumisest – dopinguskandaaliga kabelimatsu saanud murdmaasuusatamine on asendunud freestyle-suusatamise ja kiiruisutamisega (meenutagem ka Saskia Alusalu neljandat kohta neli aastat tagasi).

Hoolimata olümpiamänge ümbritsevast ebameeldivast rahvusvahelisest kontekstist ei maksa unustada, et OM on eeskätt ikkagi spordipidu.

Väikerahvad ei saa rahvusvahelisel areenil suurriikidega võrdselt konkureerida ning seda enam tasub hinnata iga medalit, mis koju tuuakse. Olümpiavõidud ja -medalid panevad hetkeks unustama ka koduseid lõhesid ja erimeelsusi, vaadatagu kas või soomlaste juubeldamist oma meeskoondise hokikulla võitmise üle. Sport liidab, kuid paraku ka lahutab, kui vaadata rahvusvahelist konteksti. Eestil pole mõtet neid trende eirata, vaid teha kõik endast olenev, et oma sportlasi abistada.

Märksõnad
Tagasi üles