Psühholoogina hakkasin umbes 7–8 aastat tagasi märkama muutusi laste igapäevases elurütmis – tekkis liikumise ja une defitsiit.

Infotehnoloogia hakkas jõudsalt arenema 2000. aastate alguses ja maailm hakkas kolima internetti. Kümme aastat hiljem jõudsid Eestisse nutitelefonid ja muutusid kiirelt laiatarbekaubaks igas vanuserühmas. See tehnoloogia võidukäik, mis lubas inimesel jõuda ühe hiireklikiga kõikjale maailmas, hakkas aasta-aastalt muutma liikumisharjumusi, und ja vaimset tervist.

Nutimaailm on mitmepalgeline – säravate ekraanide üledoos muudab lapsed loiuks, passiivseks ja keerab pahupidi unerütmi, nõrgestab keskendumist, muudab ärevaks ja rahutuks ning vähendab loovust. Laste vaba aeg on üle ujutatud nutitegevustest, sest puuduvad piirid. Noorte enda hinnangul on nad keskmiselt ekraanide ees 6–7 tundi päevas: see tähendab, et digimaailm röövib suurema osa liikumis- ja uneajast. Ööpäevas on 24 tundi ning kui jagame selle eluks vajalike ja kasulike tegevuste vahel ära, on päevaplaan tasakaalus.

Tänapäeva elustiil on loonud olukorra, kus me ei ole enam loodusega sünkroonis. Selle tulemusel puudub kehal võimalus loomulikult lõdvestuda. Looduses liikumine annab meile võimaluse puhata sotsiaalsest mürast, ebaloomulikult kiirest elutempost ja hiigelsuurest infotulvast. Eriti oluline on see laste ja noorte jaoks, kellel puuduvad piisavad enesejuhtimisoskused.

Taaskäivitab närvisüsteemi

Väljendit «Mine metsa!» on kasutatud peamiselt negatiivses kontekstis, kuid nüüd on see väga hea soovitus inimesele, kellel on vaja oma vaimset ja füüsilist tervist turgutada.

Alustame füüsilistest kasudest. Oma alateadvuses ei kahtle me looduses käimise vajalikkuses, kuid pahatihti ei teadvusta me fakti, et mets pakub võrdselt kasu nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Uuringud on näidanud, et füsioloogilised muutused hakkavad meie kehas toimuma juba peale 15 minutit looduses viibimist.