N, 8.12.2022

Ukraina ajakirjanik Valeria Pimkina: see on sõda hea ja kurja vahel

Aimar Altosaar
, ajakirjanik
Ukraina ajakirjanik Valeria Pimkina: see on sõda hea ja kurja vahel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ka rohelised mehikesed jms on tühiasi selle kõrval, mida vaenlane võib hübriidsõjas teha meie info ja maailmapildiga, ütleb Kramatorsk Posti ajakirjanik Valeria Pimkina.
Ka rohelised mehikesed jms on tühiasi selle kõrval, mida vaenlane võib hübriidsõjas teha meie info ja maailmapildiga, ütleb Kramatorsk Posti ajakirjanik Valeria Pimkina. Foto: Elmo Riig

Ida-Ukrainas Donetski oblastis ilmuva väljaande Kramatorsk Post toimetaja Valeria Pimkina on korduvalt Eestis käinud. Venelannana oli ta ise kuni 2012. aastani oma sõnul ka üsna neutraalne Venemaa suhtes. Kuid Vene propagandasõda ja eriti 2014. aasta Vene relvajõudude ja separatistide Kramatorski okupatsioon muutsid ta tuliseks Ukraina patrioodiks.

Eile hommikul, pärast seda, kui tulid uudised Venemaa uuest sissetungist oma sõltumatusse naaberriiki, helistas Postimees Kramatorskis elavale Valeriale, kuid siis pidi ta varjuma oma kodumaja keldrisse, kus side mõneks ajaks katkes. 

Hiljem oli ta tagasi kodus ja saime oma juttu jätkata.

Kuidas te praegust olukorda kirjeldaksite?

Minu maa on sõjas. Kui rääkida Kramatorskist, siis ma ei saa öelda, et meil oleks siin mingi terav paanika. See on seotud ilmselt ka sellega, et juba 2014. aastal oli meie linn mõnda aega okupeeritud ning oleme seetõttu rahulikumad.

Meil ei ole paanikat ega pikki järjekordi poeuste taga. Järjekorrad on bensiinijaamades, sest paljud on hakanud oma perekondi siit ära viima. Samuti pankaautomaatide juures, et sularaha kätte saada.

Põhiliselt tundub kõik praegu rahulik. Muidugi oli mure suur, sest (eile - toim.) hommikul venelased pommitasid lennuvälja. Me saime viis lööki tiibrakettidega. Me võisime nende lendu jälgida oma maja rõdult.

Sellepärast olime kõik varahommikul väga ärevuses. Kuid tähelepanu koondus peatselt kõige kuumematele kohtadele. Harkivile, Sumõle, Kiievile, kuna siin peale nende raketilöökide rohkem midagi ei toimunud. Harkiv saab muidugi kõvasti pihta, lahingud on seal käinud päev läbi, see linn pole ka meist kaugel.

Praegu ma muidugi ei tea, mis juhtuma hakkab, öö on ees, kuid hetkel on vaikne.

Inimesed on muidugi ära hirmutatud ja kardavad. Nad kardavad ka selle pärast, et olukord tundub 21. sajandi kontekstis täiesti võimatu – kui on olemas kõrgtehnoloogiad ja tsivilisatsioon. Kuid meil algas siin mingi keskaeg.

Tegelikult tabas meid šokk. Kujutate ette, seisame keset tänavat, on imeilus ilm, päike paistab, kevad on tulemas, joome kohvi, ja siis tuleb taas teade: oodata on tulistamist, palun minge keldrisse. Läheme jälle keldrisse, meil on seal tekid ja tee, padjad lastele – see tundub suure dissonantsina, kui pidada silmas ilusat ilma ja seda, et elame 21. sajandil.

Kuid üldiselt ma ei tahaks öelda, et meil oleks paanika, me usume oma Ukrainasse, me toetame oma riiki ja palvetame tema eest. Loomulikult tahame seda sõda võita, kuid praegu on nagu on... (ohkab raskelt)

Meie oleme ka Eestis veendunud, et Ukraina võidab!

See on sõda hea ja kurja vahel, ja teisiti ei saagi olla! Helge pool peab võitma või muidu on kõigel lõpp.

Keskaega meenutasid ka Putini kõned, mida ta pidas enne järjekordset sissetungi Ukrainasse.

Seda oli lihtsalt võimatu uskuda, ma ei suuda siiani omaks võtta seda fakti, et nad tõepoolest ründasid meid!

Hommikul kuulsin esimest võimsat plahvatust une pealt. Tõusin kiiresti üles ja siis kuulsin teist ja siis tuli teha midagi sellist, mida keegi kunagi teha ei tahaks – äratasin oma noorema lapse üles sõnadega: «Tütreke, tõuse üles, sõda algas!» 

Sellist ei sooviks mitte kellelegi. Kuid me loodame, et kõik läheb veel hästi. Me täname Eestit toetuse eest. Me tajume seda reaalselt. Täname kõiki Euroopa Liidu maid ja ameeriklasi, kelle tähelepanu oli kuu aja jooksul pühendunud Ukrainale. Me saame sellest praegu väga hästi aru, kuidas meid on aidatud – näiteks täna juba olid kasutuses Javelinid (Eesti Kaitsevägi annetas läinud nädalal Ukrainale relvaabina tankitõrjerakette Javelin - toim).

Me Eestis oleme ka rahul, et saime teile Javelinid saata, loodame, et neist on abi. 

Just, sellest on kasu, meie omad hävitasid 15 ühikut tehnikat just Javelinidega! Eesti kolleegid helistavad meile pidevalt, et toetust avaldada (Julia Bali, Artur Aukon jt). Nad on loonud avatarid Ukraina toetuseks, see on väga meeldiv, me saame aru, et me pole üksi koletise vastu seismas.

Jah, me oleme teiega. Eestis on täna rahvuspüha ja kõigil vaba päev, kuid loomulikult ajakirjanikud ei puhka ja jälgivad olukorda. Tundub, et ka rahvusvaheliselt kõik meie liitlased saavad aru, mis toimub. Ka need riigipead, kes olid alles hiljuti kõhklevad Venemaa suhtes, enam ei võbele.

Kuidas te ise Eestis arvate, kas teie arvates on võimalik, et see, mis praegu Ukrainas toimub, võib väljuda siit ja puudutada ka teisi maid? Või arvate, et Venemaale piisabki vaid Ukrainast?

Ei, Valeria, nii see ei ole! Me saame väga hästi aru, et Ukraina on meie kaitse eesliin. Kui langeb Ukraina, võime meie olla järgmised. Me tajume seda väga hästi, et ukrainlased sõdivad praegu meie eest ka!

Mind huvitab ka, kuidas Euroopa tervikuna toimuvasse suhtub. Kas saadakse aru, et Putin tahab kogu maailmale tõestada, kui kõva mees ta on.

Arvan, et kõik need riigid, kes on vahetus Venemaa naabruses, seisavad praegu ukraina võitlejate seljataga.

Putini isu ilmselt kasvab süües.

Ajalugu on näidanud, et agressori isu ei saagi otsa. Ta usub vaid jõudu. Läänel on muidugi jõudu piisavalt, kuid Lääs peab oma jõudu ka veenvalt näitama.

Ma muidugi mõistan, miks see kõik nii ettevaatlikult toimub. Läänes peab iga riigi juht oma rahvale aru andma, miks neil on vaja siduda end selle sõjaga. Mõnele võib ju tunduda, et mis see meie asi on, kui venelased ja ukrainlased pole omavahel midagi suutnud rahulikult ära jagada, et miks siis on meil vaja sinna ronida. Iga normaalse riigi juhtkond peab oma inimestele selgitama, miks suunata oma suuri ressursse kuhugi, kus käib kaklus.

Demokraatlikud riigid sellepärast ei alustagi sõdu, sest rahvas ei taha seda. Diktaatoril on aga väga lihtne – ta ei pea kelleltki luba küsima, vaid lihtsalt teeb mida tahab.

Just, ta ei pea kellegi ees aru andma. Te olete ise näinud, milline massiivne propaganda on üle kümne aasta Venemaa poolt tulnud. Inimestele aeti kärbseid pähe, sisendades, et ukrainlased pole ukrainlased, vaid fašistid, bandeeralased – sest siis ei ole me nende jaoks enam inimesed.

Propagandaga dehumaniseeritakse teine rahvas, siis on neid inimesi lihtsam hävitada. Me teame ju seda väga hästi, sest ka Balti rahvaid nimetatakse Venemaal tihti fašistideks, oleme ka sellega harjunud.

Kuidas teie arvate, kas venelased lähevad Venemaal sõja vastu massimiitingutele? Kas on tulemas ka mingi Vene mäss?

Loomulikult ei ole meiegi selles suhtes lootust kaotanud. Me loodame, et kõik andekad ja intelligentsed inimesed pole Venemaalt veel lahkunud. Mina usun, et midagi tuleb. Esimesel sõjapäeval vähemalt Siberi linnades toimusid juba piketid, midagi on toimumas ka Moskva tänavatel.

Jah, olen ka jälginud, kuid need Siberi piketid on juba laiali löödud ja maha surutud.

Usun, et siis, kui vene emad hakkavad saama hukkunud poegadega kirste, siis võib ka midagi muutuda.

Siin on kaks asja. Ilmselt mõjub see, kui kodudesse jõuvad sõdurite kirstud, aga teine asi on see, kui venelased hakkavad kaotama rahamiljardeid.

Kui me vaatasime seda Putin haledat teatrit, nn föderatsiooninõukogu, kus ta troonis kõrgemal kohal ning tema õukond istus madalal toolidel õnnetute nägudega, siis ma neid vaadates mõtlesin, et mida nemad küll mõtlevad.

Ma arvan, et enamik oli õuduses, sest mõistis, et Putin liigub kuristikku, millest enam välja ei tulda.

Diktaatorit ümbritseb tavaliselt selline vihkamisering, kus kõik üksteist kontrollivad. Kuid alati on sellises ringis ka nõrk koht ja keegi võib olukorra lahenduse oma kätte võtta. Loodame, et mida kiiremini see koht välja tuleb, seda parem.

Kas te nägite, milline mobilisatsioon meie maal on käimas? Kui palju on meil vabatahtlikke! Sõjakomissariaatide juures on pikad järjekorrad neist, kes tahavad kodumaad kaitsta.

Me usume, et kui Vene väed puutuvad maa peal kokku ukraina inimjõuga, sõduritega, siis saavad venelased kindlasti ka väärilise vastuse. Me imetlesime ukrainlaste vastupanu- ja võitlusvõimet juba 2014. ja 2015. aastal. 

​Jah – Putin tahtis teha blitzkrieg’i (välksõda - toim.)...

Soomlased näevad Venemaa praeguses avantüüris palju sarnasust 1939. aastaga, kui psühholoogiline sõda ja jõudemonstratsioon eelnes reaalsele sissetungile. Stalin ja nõukogude propaganda püüdis siis ka Soomet mõnitada ja alandada, nagu on Putin ja vene propaganda teinud nüüd Ukrainaga.

Jah, see Vene propaganda üleolevus meie suhtes on märgatav.

Usun, et nii nagu Stalin eksis Soomega, nii eksib pragu Putin ka Ukrainaga. Kardan, et Ukrainal võivad ka ette tulla suured inimkaotused, kuid lõpuks võidab kindlasti. Moraalselt juba olete võitnud. Kui võidab Ukraina, siis võidab kogu Euroopa.

Jah, me püüame vastu panna nii vaimselt kui füüsiliselt.

Ühes varasemas intervjuus Postimehele te rääkisite, et Venemaa-poolne ajupesu meedias algas Ukrainas juba 2012. aastal, ning siis olidki mõne aja pärast Vene sõjamasinad teie linna tänaval. Te hoiatasite, et kui Eesti ei suuda sulgeda Venemaa propagandakanalite suud, siis võib meil siin sama juhtuda. Nüüd lõpuks saame öelda, et täna pandigi need vihaõhutamiskanalid meie TV-pakettides kinni.

Alles praegu! Küll teie suutsite ikka kaua kannatada! Nägite ise taas, millega see lõpeb.

See kurjuse külv kestis tõesti liiga kaua ning need, kes vene poliitilisi jutusaateid jälgisid, elavadki mingis väärastunud maailmas.

Suur tänu, et meiega ühendust võtsid, meile on sellised kontaktid vaba maailmaga väga tähtsad! Hoiame ühendust, räägime veel!

Märksõnad
Tagasi üles