P, 25.09.2022

AK ⟩ Kolõma laagrite julmusest inimlikkuse kaitsekinnastes

Jaanus Piirsalu
, ajakirjanik
Kolõma laagrite julmusest inimlikkuse kaitsekinnastes
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kolõma trassil asuvast Ust- Nera asulast 30 km kaugusel asuva Aljaskitovo laagri varemed 2011. aastal.
Kolõma trassil asuvast Ust- Nera asulast 30 km kaugusel asuva Aljaskitovo laagri varemed 2011. aastal. Foto: Jaanus Piirsalu

Olen lugenud arvukalt Stalini-aegsetes vangilaagrites istunud inimeste mälestusi ja pikapeale aru saanud, et tegelikult räägivad need raamatud meile mitte niivõrd seal sündinud koledustest, kuivõrd hoopis sellest, kuidas säilitada inimlikkust isegi kõige ebainimlikumates tingimustes. Mõnes mõttes on need nagu väga ekstreemsed eneseabiõpikud.

Venda Sõelsepa (1923–2006) eelmise aasta oktoobris ilmunud raamat «Kolõma – kole maa» on vähemalt kümnes eestlaste kirjutatud raamat sunnitööst Stalini-aegsetes Kolõma vangilaagrites. Jüri Kaldmaa koostatud ja kommenteeritud (suur väärtus on ainuüksi isiku- ja kohanimeregistril) Sõelsepa raamat on siiski ühes mõttes unikaalne: ta on ainus Eesti autor, kes on oma vangilaagrimälestused Kolõmast esitanud ka ilukirjanduslikus vormis.

Muide, isegi venekeelses ilukirjanduses leidus kuni viimase ajani Kolõma laagrite teemat väga vähe. Mina olen lugenud Vjatšeslav Palmani ja Juri Penzini jutustusi, kuid eelkõige on muidugi kuulsad Varlam Šalamovi lood. Seda kõike arvestades on Sõelsepa kümmekonnal jutustusel veelgi suurem väärtus. Ise Kolõma õudused läbi elanud ja sinna sattunud eestlaste saatust kõige põhjalikumalt uurinud Aadu Oll nimetabki Venda Sõelseppa Eesti oma Šalamoviks. Kuna kaks aastat tagasi ilmusid esmakordselt eesti keeles Šalamovi «Kolõma jutud», siis on neid kahte raamatut paslik veidi võrrelda.

Sõelsepal on jutustusi, mille tõlkimist ei pea häbenema ükskõik mis keelde. Need on täiesti Šalamovi tasemel. Pean silmas näiteks jutustusi «Püha öö narilaudadel», «Kaks kahvatut täpikest» ja «Lambamatt». Neist esimene jutt on eriti võimas ja mällu sööbiv kirjeldus sellest, kuidas eestlased tähistasid 1945. aasta jõule, oma esimesi jõule Kolõmal, Duskanja invaliidide laagris. Sõelsepp nimetab Duskanja laagrit «üheks ilgeimaks Kolõma kolkaks» (lk 364). Kõige noorem invaliidide laagris olnud eestlane tuli vangide barakis salaja toimunud «jõulupeole» alasti (detsembri lõpus võib Kolõmal olla väljas 50–60 kraadi külma), sest talle ei olnud lihtsalt jätkunud isegi räbaldunud riideid.

Šalamoviga võrreldes on aga Sõelsepa jutustused inimlikumad ja värvikamad. Kohati on ta stiil satiiriline, isegi humoorikas. Isegi vägivalla ja vangide õudsete surmade kirjeldamine kukub Sõelsepal välja kuidagi mitte nii jõhkralt kui Šalamovil, kes lajatab alati sellega otse silmaauku. Sõelsepp suhtub isegi surma irooniliselt. Jutustus «Kaks kahvatut täpikest» algab kirjeldusega, kuidas üks autojuht leidis lume alt külmunud laiba. Kõlab see nagu jutustus lastele: «Tavalises vangi talveriietuses mehe, kelle pea koogina laiaks litsutud – raske veoauto rattaga üle sõidetud, mis muud» (lk 159).

Märksõnad
Tagasi üles