E, 3.10.2022

AK ⟩ Tokarczuk rändab nii kaugetesse maadesse kui ka inimese sisse

Olga Tokarczuki romaani «Rändajad» arvustus
Erik Aru
, majandustoimetaja
Tokarczuk rändab nii kaugetesse maadesse kui ka inimese sisse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Olga Tokarczuk 2021. aastal.
Olga Tokarczuk 2021. aastal. Foto: Krzysztof Kaniewski

Rahututele hingedele ja tungile pidevalt kuhugi liikuda on loodud massiliselt ülistuslaule. Harilikult on need noorusärevad, romantiliselt tormakad, nagu popmuusika vast üks säravamaid seda sorti palasid, Bruce Springsteeni «Born to Run» (1975). 2019. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, poolatari Olga Tokarczuki (1962) «Rändajad» (2007) käsitleb sarnast püsimatust aga hoopis keskeale kohaselt mõtlikumas ja läbikaalutumas võtmes, püüdes leida vastust ka küsimusele: miks?

Vormilt on teos kildudest, fragmentidest koosnev mingil määral autobiograafiline romaan, mille sees on tegelikult ka mitu pikemat liini, neist mõnigi rohkem või vähem ajalooline, ulatudes 17. sajandist tänapäeva. Need liinid jagunevad samuti mitmeks pikemaks-lühemaks, kohati eri jutustajate vaatenurgast kujutatud osaks.

«Rändajad» on ingliskeelses maailmas vist Tokarczuki tuntuim romaan, igal juhul on tegu selles ruumis läbimurdeteosega, mis tõi autorile ja tema tõlkijale Jennifer Croftile 2018. aastal parima tõlkeraamatu Bookeri preemia. Inglise keelde on Croft ja teine Tokarczuki tõlkija Antonia Lloyd-Jones muide praeguseks ümber pannud kuus tema romaani.

Eesti tõlkija Hendrik Lindepuu on üksipäini nendega sama pulga peal (kuigi tema valikud on olnud veidi erinevad) ega kavatse sugugi tööd pooleli jätta. Värskeim, Tokarczuki alkeemiahõngulise debüütromaani «Ühe Raamatu otsijate teekond» (1993) tõlge tuli välja veebruaris ja kuuldavasti on veel vähemalt kaks plaanis.

Märksõnad
Tagasi üles