R, 9.12.2022

Sponsorkohustused kasvagu, kuid sporti ei tohi need segada

Karl Juhkami
, reporter
Sponsorkohustused kasvagu, kuid sporti ei tohi need segada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vahet pole, kas vaatame asja spordi või toetajate mätta otsast, Kelly Sildaru on Eesti sportlaste seas igas mõttes erand.
Vahet pole, kas vaatame asja spordi või toetajate mätta otsast, Kelly Sildaru on Eesti sportlaste seas igas mõttes erand. Foto: Christian Pondella/Red Bull Content Pool
  • Ekstreemsport pole võrreldav teistega
  • Pallimängudes on indiviididel keerulisem
  • Sportlane peab esmalt keskenduma enda põhitööle

Kuigi sportlase põhitöö on ka 21. sajandil endiselt sportimine, on püünele ilmunud atleete, kes panevad suurt rõhku teistele aspektidele.

Nimetagu neid siis meelelahutamiseks või sisuloomiseks. Mõned teevad seda priitahtlikult – neile lihtsalt meeldib see –, teised rahahimus ning kolmandad olude sunnil. Sest kuidagi on vaja sporditegemiseks vajalik rahanatuke kokku kraapida.

Selle all peame silmas siis sponsorkohustusi, millega puutuvad kokku kõik atleedid. Kui vanasti piisas toetaja enda juurde meelitamiseks piltlikult öeldes kümnest ruutsentimeetrist võistlusdressi peal, siis tänavpäeval selline reklaam kedagi enam ei rahulda. Kuna pildis on vaja olla iga päev, tungivad brändid sportlaste abil fännide ehk sihtgrupi igapäevaellu.

Seetõttu on ajas kasvanud ka sportlaste sponsorkohustused, mis vaikselt ka aina rohkem aega võtavad. Tänavuse talihooaja lõpus oleks peaaegu tekkinud omapärane pretsedent, kui korraks oli õhus variant, et Kelly Sildaru ei osale sponsorkohustuste tõttu pargisõidu MK-finaaletapil.

Ekstreemsport on teistsugune

Tõsi, see oli tingitud ka sellest, et kui eelviimane võistlus Prantsusmaal Tignes’is korrapäraselt toimunuks, võinuks eestlanna juba seal MK-sarja üldvõidu kindlustada, mistõttu ei omanukski hooaja finaaletapp enam selles kontekstis tähtust. Lisaks on freestyle-suusatamine selgelt erinev n-ö traditsiooniliselt spordist. Sageli on seal tulemusest olulisem hea tuju ning trikkide õnnestumine. Pealegi on tegemist aladega, kus igal etteastel on reaalne kukkumis- ja/või vigastusoht.

Praeguseks teame siiski, et Sildarul õnnestus kohustusi ümber sättida ning tuleb hooaja viimasel etapil starti. Selle valguses tekkis aga küsimus: kui palju meie sportlastel üldse sponsorkohustustele aega kulub?

Postimees uuris sel teemal maad Sildarult, Kristjan Ilveselt, Marten Liivilt, Magnus Kirdilt, Konstantin Vassiljevilt ning Katrina Lehise mänedžerilt Indrek Madarilt, kes kõik ütlesid, et kuigi sponsorkohustusi on vaikselt juurde tulemas, pole nende koormus nii suur, et see mõjutaks igapäevaseid, rääkimata sporditegemisi.

Lisaks tuleb märkida, et Sildaru on teiste Eesti sportlaste seas väga suur erand. Esiteks on tema ala juba teistsuguse ülesehitusega – suunatudki noortele ja fun’imisele –, kuid lisaks on Sildaru nõnda rahvusvaheline nimi, et tema vastu tunnevad huvi ka maailmakorporatsioonid, mitte ainult meie väikese Eesti tegijad. Ja nagu ikka, mida suurem on laev, seda aeglasemalt ta pöörab. Viitamaks siis paika pandud kohustuste muutmisele.

Kokkuvõtvalt sõnab Sildaru, et praegune graafikuprobleem oli tema jaoks esmakordne. «Üldiselt paigutame sponsorkohustusi ikkagi sellisele ajale, kus hooaeg on juba läbi. Või kui need ongi hooaja sees, siis räägime ühest-kahest päevast, mitte pikemast ajast,» sõnab ta ning lisab, et ka suurkorporatsioonid on nendes küsimustes paindlikud. «Nendegi jaoks on oluline, et ma võistleksin.»

Küll on tulnud Sildarul mõnel puhul oma treeninglaagreid sättida. «Seda on juhtunud, kuid suures pildis see siiski ei sega mind. Prioriteediks on ikkagi sport, ka sponsoritele,» kinnitab ta. Samas, tasub meeles pidada, et Sildaru on tavasportlaste kontekstis erand. Tal polegi võimalik Eestis oma alaga tegeleda, mistõttu on laagreid ja reisimist rohkem kui teistel.

Ülejäänud sportlased, kellega Postimees suhtles, sõnasid kui ühest suust, et nemad oma võistluskalendrit sponsorite järgi ümber mängima ei hakka. Kõne alla ei tuleks ka laagrite sättimine.

«Mina poleks isegi trenni ära jätmisega nõus,» lausub Kirt. «Kui nii läheks, siis poleks ma erialalt enam sportlane, vaid midagi muud. Võib-olla on see minu väga vanamoeline lähenemine spordile, kuid see peab olema esikohal. Siis tulevad kõik muud asjad.»

Sama meelt on ka Ilves: «Päeva lõpuks peame ikkagi oma töö ära tegema. Loomulikult on sponsorid meeletult olulised ja tähtsad, aga kui sa pead sellepärast oma töö pooleli jätma, siis see poleks enam loogiline.»

Kõige tabavamalt sõnastas asja Lehise mänedžer Madar, kes ütles, et sport peab olema esikohal, sest kui sportlik tulemus puudub, pole vaja ka sponsoreid. «Kõigepealt tuleb põhitöö ning seejärel kõik seda toetav.»

See, kui palju aega atleetidel sponsorkohustustele kulub, sõltub suuresti, mis tulemusi on neil ette näidata. Näiteks Pekingi olümpia seitsmes mees Marten Liiv on siiani läbi ajanud sisuliselt kahe suurema toetajaga ning piirdunud kohustuste raames hooajalõpu tänuüritustega.

Magnus Kirt
Magnus Kirt Foto: Tairo Lutter

Mina poleks isegi trenni ära jätmisega nõus.

Odaviskaja Magnus Kirt teeb sponsoritega küll meeleldi koostööd, kuid seab spordi alati esikohale.

Kirdi ja Lehise puhul, kel ette näidata ka tiitlivõistluste medaleid, on toetajate ja seetõttu ka kohustuste nimekiri juba tunduvalt pikem. «Eduga kaasneb alati tähelepanu ja Katrina ei olnud [pärast Tokyo olümpiat] selles osas erand. Kaasnesid ka erinevad väiksemad pakkumised, mis on tore, aga tuleb mõista, et eesmärk ei ole enda rinnaesist siltidega täis kleepida ja tohutult sotsmeedia postitusi teha,» viitas Madar veel kord sellele, et sportlase põhirõhk olgu sportimisel.

Edumündiga kaasneb ka võimalus sponsorite vahel valida, kuid karjääri alguses tuleb sportlastel sageli lihtsalt ukselekoputajaga leppida. Samas, ka siis ei kirjuta keegi kinnisilmi lepingule alla.

«On oluline aru saada, mis visioonid firmal sportlasega on. Igal ettevõttel on oma nägemus spordi toetamisest: mõni ei tahagi midagi vastu, teine tahab jällegi reklaamkohustusi,» avab Kirt telgitaguseid.

Küll on tema jaoks raudkindel, et sponsori üldine visioon peab kattuma tema omaga. «Minul pole sponsoreid, kes ei sobi kokku minu imagoga. Kõik on hoolikalt läbi mõeldud. Minu jaoks pole see pelgalt töösuhe, vaid rohkem sõprussuhe, kus üritame sponsoriga teineteist aidata,» jätkab ta.

Pallialadel on keerulisem

Üksiksportlasena on tõesti võimalik visioone ja asju klapitada, kuid näiteks pallimängus oled selles küsimuses sõltuv võistkonna (juhtide) arusaamadest. Üldjuhul sellega mõistagi probleeme pole, kuid Ukraina sõja valguses võivad nii mõnedki sportlased tahta ennast Venemaa firmadest distantseerida.

Saksamaa jalgpalli kõrgliigaklubi Schalke 04 mängijatel läks selles asjas hästi, nende klubi juhtkoht lõpetas sõja puhkedes praktiliselt päevapealt koostöö senise särgisponsori Gazpromiga. Ent kui seda poleks tehtud, kas siis leidunuks üldse mõni väljapääs? «Pigem mitte,» leiab aastaid välismaal mänginud Konstantin Vassiljev.

«Kui reklaamikoht on särgi peal ära müüdud, siis mängijatel eraldi varianti sellest loobumiseks pole. Suuremate sponsorite puhul ei küsigi keegi mängijatelt midagi, vaid klubi ajab oma asja. Sinul jääb üle vaid loota, et kõik põhimõtted ja väärtused kattuvad,» sõnab ta ning pakub, et ebakõla korral ei jääkski mängijal muud üle, kui mõru pill alla neelata või hääletada jalgadega ehk võistkonnast lahkuda.

Pariisi Saint-Germain peitis sponsori tarbeks tehtud fotosessioonil Lionel Messi teise firma jalanõud lihtsalt reklaamplagu taha ära.  FOTO:
Pariisi Saint-Germain peitis sponsori tarbeks tehtud fotosessioonil Lionel Messi teise firma jalanõud lihtsalt reklaamplagu taha ära. FOTO: Foto: Instagram @psg

Pallimängudes võib tekkida ka teistsuguseid konflikte, juhul kui võistkonnal on teine sponsor kui sportlasel. Üks säärane näide pärineb kuu aja tagant, kui Pariisi Saint-Germaini jalgpalliklubi käis Nike jaoks Jordani brändi riideid pildistamas. Kuna Lionel Messi on aga Adidase reklaamnägu ja tohib kanda ainult nende toodangut, peideti seitsmekordse maailma parima jalgpalluri jalanõud fotodel lihtsalt siltide ja plagude taha ära.

Ka Vassiljevil on tulnud sel teemal klubidega veidi maid jagada, kuid alati jõuti mingi lahenduseni. «Minu sponsor on Nike, kelle putsadega olen 15 aastat mänginud. Poolas polnud aga üheski klubis mul sama toetaja. Õnneks on tiimid selles küsimuses ajaga siiski liberaalsemaks muutunud, sest saadakse aru, et mängija mängib nende jalanõudega, milles ta ennast mugavamalt tunneb,» lausub ta kokkuvõtvalt.

Välismaal treenivatel sportlastel on rohkem kohustusi

Norras elava Kristjan Ilvese sõnul on sealsetel sportlastel kõvasti rohkem sponsorkohustusi kui meil, eestlastel. «Neid on rohkem, kuid asju üritatakse sättida sportlastele ikkagi sobivale ajale,» sõnab kahevõistleja, kes ise trollidemaal veel midagi tegema pole pidanud.

Ala superstaari Jarl Magnus Riiberit nuumatakse see-eest heas mõttes igal võimalusel. «Ta on ehitusfirma Block Watne jaoks isegi mingeid n-ö seriaale käinud filmimas, kus käinud erinevates valdkondades n-ö tööl. Aga see kõik toimus kevadisel ajal, kui hooaeg juba läbi.»

Suuremate kohustustega on kokku puutunud ka kiiruisutaja Marten Liiv, kes elab-harjutab Hollandis. Nimelt teevad kõik profitiimid seal hooaja lõpus n-ö rahvaspordipäevi, mida tulpidemaal kutsutakse uisukliinikuteks.

«Need toimuvad suuremates linnades, meie tiimil näiteks Amsterdamis ja Haagis. Saadaksegi fännidega kokku, räägitakse juttu ning uisutatakse koos,» avab Team IKOga harjutab Liiv tausta.

Vassiljev meenutab aga Poolast aega, kus tal tuli kohustuslikus korras käia sponsoritega suhtlemas ja vahel ka aru andmas. «Piastis olid meil vahepeal iganädalaselt hommikusöögid, kus treener koos ühe mängijaga käis toetajatega suhtlemas. Nõnda üritati luua vabamas atmosfääris vabamaid suhteid, ja see ka töötas,» lausub ta.

Märksõnad
Tagasi üles