K, 30.11.2022
Sofi Oksanen: Putin on juba täna Stalin! Surnute arvult ta alla ei jää
Sofi Oksanen on oma generatsiooni jaoks olen muutunud nõukogude lähimineviku lahti selgitajaks. «Mõelge korraks kõigile Nõukogude Liidu kangelastele – mitte keegi neist pole tegelikult kangelane! Stalin on tänasel Venemaal taas kangelane.» Kui diktaator ja massimõrvar võib olla imetletud, siis milleks olla inimlik? Foto: Toni Härkönen
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Sofi Oksanen: Putin on juba täna Stalin! Surnute arvult ta alla ei jää
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5

Ukraina sõda raputas šokina läänemaailma üles heauskse soovmõtlemise unest. Seni taheti uskuda, et Venemaaga saab läbi rääkida nagu demokraatliku riigiga. Et kehtivad kokkulepped, tõde ja moraal. 

Sofi Oksanen oli üks väheseid, kes prohvetina Venemaa reaalsust kuulutas: «Venemaal kehtib täna täpselt sama vägivallale, hirmule ja lausvalele ehitatud totalitaarne kord, mis nõukogude ajal. Nad pole pidanud oma kuritegude eest kunagi vastutust võtma, mis teeb võimalikuks neid jätkata.»

Teie hoiatasite maailma Venemaa režiimi süstemaatilise valetamise, infosõja ja sõjalise agressiooni eest aastaid. Miks lääs ei suutnud seda uskuda?

Ma küsin seda sama endalt iga päev! Me nägime, mida see diktaator järjekindlalt teeb ja ikka valitses soovmõtlemine – äkki ma ärkan üles ja see halb unenägu on kadunud. Seda ei juhtu! Sama naiivne on usk, et vabanedes Putinist oleks kõik taas normaalne. Putin on küll diktaator ja türann, kuid masinavärk, millele ta toetub, pole ainult tema ehitatud. Ühe figuuri eemaldamine ei muuda Venemaal valitsevat võimustruktuuri ning selle kontrolli all olevat inforuumi ja haridussüsteemi. Inimesed läänes ei jälgi seda saasta, mida Vene ringhääling edastab. Olnuks nad jälginud, polnuks ka sellist naiivsust ja põhjendamatut optimismi Venemaa plaanide suhtes.

Venemaal on aastakümneid õhutatud lääneriikide vastast viha ja külvanud alavääristavat suhtumist Ukrainasse. Seda mõju üleöö ära ei võta! Ma ei ütle, et see on võimatu, aga see on väga pikk teekond. Mina ei usu, et meie põlvkonnal oleks võimalik näha demokraatlikku Venemaad. Kui hästi läheb, siis ehk kolmas- neljas põlvkond peale meid. Ja venelased peavad seda muutust ise soovima, ise seda rasket tööd väärtushinnangutega tegema. Keegi ei saa neid selleks sundida. Kui selline muutus on võimalik, on see ühtlasi Vene Föderatsiooni lõpp. Kogu see riik tugineb vägivallale ja sõjale.

Sofi Oksanen: Loomulikult peab selle sõja võitma Ukraina, see on kindel! Venemaa lüüasaamine on juba selge. Kuid enne kui saab alustada rahuläbirääkimisi peavad kõik Vene väed olema täielikult välja viidud ning tagatud, et Venemaa ei saa dikteerida rahu tingimusi. See on ülioluline! Sest igal muul juhul on rahulepingu sõlmimine sisuliselt võit Venemaale.
Sofi Oksanen: Loomulikult peab selle sõja võitma Ukraina, see on kindel! Venemaa lüüasaamine on juba selge. Kuid enne kui saab alustada rahuläbirääkimisi peavad kõik Vene väed olema täielikult välja viidud ning tagatud, et Venemaa ei saa dikteerida rahu tingimusi. See on ülioluline! Sest igal muul juhul on rahulepingu sõlmimine sisuliselt võit Venemaale. Foto: Toni Härkönen

Kas Putini Venemaa on samas punktis tagasi, mis Stalini Venemaa? Inimsuse vastased kuriteod on norm, moraal puudub, mistahes kuritegusid õigustatakse valedega.

Jah, mitte midagi ei ole muutunud. Nõukogude Liit oli väljamõeldis ja samasugust kokku valetatud reaalsust loovad nad täna. Sama näidendi kordusmäng! Tööriistad, mida tänases maailmas kasutada saab, on muutunud – nüüd käib organiseeritud infosõda ka sotsiaalmeedias. Nad lisavad propagandamasinasse motiive religioonist ja tsaarivenemaa ajaloost, kuid asja tuum, meetodid ja eesmärgid on samad.

Minult on küsitud, kas Putin on samaväärne kurjategija Staliniga. Jah, on küll! Kogu see surnute arv, mis saadab tema valitsemisaega – rohkem kui kuus miljonit koroonasurma Venemaal ja pöörane HIV-positiivsete arv, mis tulenevad arstiabi puudulikkusest. Teisitimõtlejate kadumised. Kümned tuhanded langenud sõdurid täna. Putinil pole Siberi vangilaagreid, kuhu inimesi surema saata, kuid ta ei ole millegi poolest parem! Täielik hoolimatus inimelude hävitamise suhtes  on sama, lihtsalt viis, milles see väljendub, on erinev. Hukkunute arv, millega Venemaa on pidanud maksma Putini võimul püsimise eest on kohutavalt kõrge.

Kui oma poegi matavad kümned tuhanded emad kusagil Dagestanis, siis nende pisarad jätavad Moskva emadükskõikseks.

Venemaa varjab neid kaotusi ja see varjamine õnnestub, sest on salastatud andmed, kelle ta rindele saadab. Sattusin nägema üht haavatud vene sõdurite nimekirja haiglas. Need olid kõik etnilised vähemused Venemaal! Kaukaasia nimed. Putin teab, milline meeletu jõud on vene emad. Kui nende pojad samamoodi massiliselt sureksid oleksid nad juba tänavatel ja see jõud muudaks olukorda. Seda Putin kardab. Olen üsna kindel, et ka mõjukate perekondade poegi ei saadeta rindel eesliinile. Aga kui oma poegi matavad kümned tuhanded emad kusagil Dagestanis, siis nende pisarad on Moskva emadele ükskõik.

Siis saadab Putin surma noored mehed, kellel tema ambitsioonidega pole mingit pistmist? Võiks lausa kaasa tunda. Samas on kinnitatud fakte Vene sõdurite erakordsest julmusest ja ebainimlikust käitumisest, piinamistest, vägistamistest, laste tulistamisest...

Olen veendunud, et sõdurid on šokis. Vaevalt nad teadsid, et lähevad päriselt rindele. Sõjas võib ka normaalne inimene hulluks minna! Paljud neist on ajateenijad, peaaegu lapsed. Neid joodetakse, nad ei saa magada. Usun, et ükski mees ei sünni ideega, et tulevikus hakkan tapma ja vägistama naisi ja lapsi. Aga kust me teame, et ta meelega kriminaale rindele ei saada? Mina poleks sugugi üllatunud kui selguks, et seal tegutsevad professionaalsed piinajad ja mõrtsukad, et külvata maksimaalselt hirmu. Nii-nimetatud sõdurid, kes ründavad tsiviilisikuid, võivad vabalt olla retsidivistid. Mõelge sellele, mida Vene väed teevad täna Maiupolis! Nad ründavad tsiviilisikuid kõige jõhkramal võimalikul viisil, et survestada Ukrainat alla andma. Venemaa on aru saanud, et neil pole piisavalt professionaalset sõjaväge ega oskusi, et võita, nad kasutavad teadlikult kõige alatumaid võtteid.

Mis peale Moskva emade mässu veel võiks sõjale lõpu teha?

Varem või hiljem peab Putin tunnistama lüüasaamist. Kuid me teame, et diktaator ei saa taganeda – see on võimatu. Ta vajab mistahes illusiooni, mida ta saaks võidu märgina serveerida. Isegi kui see faktiliselt on taganemine. Usun, et selle kallal, mis see võiks olla, murravad pead ka võimule lähedal seisvad inimesed Venemaal. Kuid minu ettekujutusvõime piir jookseb siit. On tülgastav mõelda ja näha maailma viisil nagu toimib Kreml.

Sofi Oksanen:  Oma generatsiooni jaoks olen muutunud nõukogude lähimineviku lahti selgitajaks. Infot ei saa inimesele peale suruda, aga põneva raamatu kaudu saab inimest panna huvituma ka teemadest, mis teda muidu ei köida. Mulle tundub, et olen nõukogude okupatsiooniaja tutvustamisel maailmale päris edukas olnud.
Sofi Oksanen:  Oma generatsiooni jaoks olen muutunud nõukogude lähimineviku lahti selgitajaks. Infot ei saa inimesele peale suruda, aga põneva raamatu kaudu saab inimest panna huvituma ka teemadest, mis teda muidu ei köida. Mulle tundub, et olen nõukogude okupatsiooniaja tutvustamisel maailmale päris edukas olnud. Foto: Toni Härkönen

Oled alati olnud prohvet, kes avab maailma silmi Venemaal toimuva osas. Millest see missioon alguse sai?

Jah, ma olen neist teemadest kirjutanud kogu oma elu. Alustades «Stalini Lehmadega» teadsin ma, et nõukogude okupatsiooni kuritegudest ja mõrvadest peab kirjutama, sest muidu ei peaks inimesed demokraatlikus maailmas seda isegi võimalikuks. Tol hetkel polnud Soomes kedagi, keda nõukogude temaatika oleks huvitanud. Seda peeti möödunud ajaks, millega pole enam tarvis tegeleda. Loomulikult Balti riigid teadsid, et probleem pole lahenenud ega Venemaa muutunud. Inimestel Eestis pole kunagi olnud ka illusiooni, mida nägin mitmete lääne liidrite hulgas, et Venemaast saab üleöö demokraatlik riik. Nüüd näevad kõik, et see oli vaid soovmõtlemine. Sellist asja ei juhtu!

Mõtlesin alguses ainult Soome publiku valgustamisele, mul polnud aimugi, et mu raamatud tõlgitakse nii paljudesse keeltesse. See oli tohutu üllatus. Oma generatsiooni jaoks olen muutunud nõukogude lähimineviku lahti selgitajaks. Infot ei saa inimesele peale suruda, aga põneva raamatu kaudu saab inimest panna huvituma ka teemadest, mis teda muidu ei köida. Mulle tundub, et olen nõukogude okupatsiooniaja tutvustamisel maailmale päris edukas olnud.

Ukrainast rääkiva raamatu «Koerte park» kirjutasin selleks, et tühimikku täita. Kui maailmas midagi kaalukat juhtub, ilmub sel teemal alati raamatuid. Balkani sõdadest on sadu raamatuid. Aga peale Ukraina väärikuse revolutsiooni seda ei juhtunud. Uudistes oli see kogu aeg, oli ilmselge, et inimesed tahavad teada, kuid kirjastajad ei reageerinud mitte kuidagi. Ideaalis oleksin näinud, et Soome kirjastajad avaldavad Ukraina autoreid, aga kuna midagi sellist ei toimunud tundsin vastutust ise teema inimesteni tuua. Sain aru – mina saan aidata, et maailm hakkaks huvituma Ukraina probleemist ja kultuurist. Sõda täna muudab seda pilti täielikult, Ukraina riik ja kultuur muutub nähtavaks. Loomulikult oleksin soovinud, et see muutus oleks toimunud ilma tankide ja verevalamiseta.

Täna läheb Ukraina traagika igaühele lääne ühiskonnas korda, aga sel ajal, kui romaani kirjutama hakkasin, tundus see kauge ja kõrvaline teema. Sõda algas seal juba 2014 aastal! Venemaa hästi organiseeritud valeinfo tulistamine töötas. Sügavam arusaamine teemast hakkab alles praegu inimesteni jõudma.

Soomlastele meeldib mõelda, et nemad on Venemaa küsimustes suurimad asjatundjad. Meil on loomulikult head asjatundjad olemas, aga see ei tulene rahvusest. Soome ei näinud ette reaalse ohu ulatust. Ma arvan, et illusioon sellest, et Soome oskab ennustada Venemaa järgmisi samme, on tänaseks purustatud.

Kas maailma on üldse eksperte, kes mõistaksid kuidas totalitaarne Venemaa toimib?

On suurepäraste teadmistega autoreid – näiteks Vene-Ameerika ajakirjanik Masha Gessen omab isiklikku kogemust nii Venemaal kui USAs kehtivatest reeglitest ja näeb vastuolusid, mille peale teised isegi ei tule. Tema suudab selgitada lääne lugejatele millisele mõtteviisile ja väärtuste süsteemile Putin toetub. (Eesti keeles sel teemal viimati ilmunud «Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis» ja «Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõus», toim.) Mu hiljutine lemmik on Vlad Vexler, kes suudab Venemaal toimuva ka nooremale generatsioonile mõistetavaks teha. Need autorid loomulikult elavad välismaal, Venemaal nad enam elus ei oleks.

Ometi pole diktatuur ju midagi uut?

Jah, me oleme näinud diktaatoreid ka varem ja viis, kuidas nad maailma tajuvad, on alati sarnane. Aga ometi võib sellest demokraatlikult mõtleval juhil olla väga raske aru saada. Euroopas on meil valgustatuse traditsioon, mida Venemaal pole mitte iial olnud. Meie jaoks on sõnavabadus loomulik, Venemaal moondub see õigustuseks levitada desinformatsiooni ja pidada infosõda. Mõelge korra – jõuda vabaduse mõistmiseni on olnud pikk tee isegi Euroopale, kui arusaamatu on see Venemaale, kus pole sel suunal tehtud ainsatki sammu!

Kogu meedia ja sotsiaalmeedia Venemaal allub riiklikule kontrollile, ise mõtlemine on ohtlik, totalitaarne riik nõuab õigust kontrollida iga inimese mõtteid.

Ukraina sõda on Putini hauakivi-projekt, mida ta on ette valmistanud kakskümmend aastat, ütleb Sofi Oksanen.
Ukraina sõda on Putini hauakivi-projekt, mida ta on ette valmistanud kakskümmend aastat, ütleb Sofi Oksanen. Foto: Toni Härkönen

Mis oleks õiglane lahendus Ukraina sõjale?

Loomulikult peab selle sõja võitma Ukraina, see on kindel! Venemaa lüüasaamine on juba selge. Kuid see ei tähenda, et suuremaid kaotusi poleks ees – kindlasti on. Kuid enne kui saab alustada rahuläbirääkimisi peavad kõik Vene väed olema täielikult välja viidud ning tagatud, et Venemaa ei saa dikteerida rahu tingimusi. See on ülioluline! Sest igal muul juhul on rahulepingu sõlmimine sisuliselt võit Venemaale. Seda ei tohi maailma avalikkus mitte mingil tingimusel aktsepteerida ja ma selgitan miks – kõik autoritaarsed riigipead maailmas jälgivad praegu erakordse tähelepanelikkusega mil moel maailm Venemaa ilmselgele agressioonile reageerib. Ja kui tal peaks õnnestuma vähimalgi määral võitjana välja tulla, siis järgivad nad kindlasti Venemaa eeskuju. Milleks teha viisakat nägu kui maailm tolereerib ka kuritegusid? Muidugi ei soovi nad Venemaa eeskuju järgida surnud sõdurite arvus. Kuid nad õpivad neist vigadest, mida Venemaa on vallutusi planeerides teinud. Ja Venemaa ise õpib samuti. Praegu võib maailm naerda selle üle, et sõtta saadetakse võitluseks ette valmistamata väed ja sajad tangid seisavad kütuseta mudas kinni. Kuid see ei tähenda, et nad ei suudaks järeldusi teha. Samuti õpivad venelased sellest, mida nad alanduseks peavad. Kõikide pilgud ja poolehoid on täna Ukrainal, kuid meil tuleb mõelda ka sellele, mis saab Venemaast kümne või kahekümne aasta pärast. Tuumarelvast nad ei loobu.

Sofi Oksanen FOTO:
Sofi Oksanen FOTO: Foto: Toni Härkönen

Sofi-Elina Oksanen

• Eesti-Soome päritolu kirjanik, kes räägib nõukogude okupatsioonist, vägivallast ja ühiskonna valupunktidest. 

• Sündinud 7. jaanuaril 1977 Soomes Jyväs- kyläs

• Õppinud Helsingi ülikoolis kirjandust ja Helsingi teatrikõrgkoolis dramaturgiat.

• Romaanid:

• «Stalini lehmad» 2003 (eesti k 2004)

• «Baby Jane» 2005 (eesti k 2006)

• «Puhastus» 2008 (eesti k 2009)

• «Kui tuvid kadusid» 2012 (eesti k 2012)

• «Norma» 2015 (eesti k 2016)

• «Koerte park» 2019 (Ukraina-teemaline)

• Rahvusvaheline tuntus saabus romaani- ga «Puhastus», millest on Soome-Eesti koostööna 2012. aastal vändatud ka film. Tema kirjanikuelust kõneleb film «Sofi Oksanen – kirjanikuks sündinud» (2014), samuti on ta kirjutanud mitu näi- dendit, tegutsenud ajakirjaniku ja kolum- nistina.

• Valik auhindu: Finlandia kirjandusauhind 2008, Mika Waltari auhind 2008, Rune- bergi auhind 2009, Postimehe aasta ini- mene 2009, Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk 2010, Põhjamaade Nõuko- gu kirjandusauhind 2010, Prix Femina étranger 2010, Rootsi Akadeemia Põhja- maade kirjandusauhind 2013, Budapesti kirjandusfestivali peaauhind 2014, Saler- no Libro d’Europa Prize 2015, Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeni rüütlikraad 2018.

Tuleb vaesus, keskklass kaotab oma eelised. Putin on väga kavalasti võimaldanud inimestel, kes on tema silmis problemaatilised teisitimõtlejad, Venemaalt lahkuda. Ta õhutab viha nende vastu ning maalib nende «reeturlikkust» maksimaalselt tumedates värvides. Opositsioon lahkub, need kes jäävad pannakse vangi nagu Navalnõi. Vastastel puudub Venemaal võimalus organiseeruda. Seda on võimalik teha ka piiri taga ja revolutsioon on saabunud Venemaale väljastpoolt riigi piire ka varem. Kuid hetkel teeb Putin kõik, et seda ära hoida. Sel eesmärgil ta sildistab ja stigmatiseerib kõiki läänemeelseid teisitimõtlejaid nii võigaste valedega, et neil on võimatu Venemaal toetust koguda.

Stalin saatis kõik teisitimõtlejad vangilaagrisse. Märksa odavam on nad riigist välja visata. Nende kodud, ettevõtted ja tehased hõivavad need, kes jäävad ning on selle eest lojaalsed Putinile. Samuti omandatakse ettevõtted ja hooned, mille omanikud on ametlikult välismaalased. Need inimesed, kes ebaausalt rikastuvad ei soovi tegelike omanike naasmist. Lääne demokraatiaga harjunud inimesed võivad muidugi kisa tõsta, et selline anastamine pole võimalik, see pole seaduslik, aga Venemaal ei huvita kedagi seadus või õigus. Me oleme sedasama protsessi ka varem näinud.

Olete väitnud, et Putin pole hulluks läinud – ta on samal suunal kogu aeg tegutsenud. Kuid mis pani teda astuma radikaalsemaid samme?

Ta sai aru, et kui tema eesmärk on jätta oma märk ajalukku, on selleks viimane hetk. Putin saab sel aastal 70-aastaseks, mis juba ületab keskmise vene mehe oodatava eluea – nad surevad seal noorelt. Samuti minnakse maailmas üha enam üle rohelisele energiale, mis tähendab, et Venemaa fossiilkütustel põhinev energiarelv muutuba aina nõrgemaks survevahendiks. See motiveeriski teda tegutsema kohe.

Võimalik, et viisist kuidas Ameerika oma väed Afganistanist välja viis järeldas Putin, et USA armee on nõrk. Ma ei ole militaar-relvastuse ekspert, aga Venemaal leidub kõrgtehnoloogilisi relvi, mis täna ületavad teiste riikide taset. See võis tekitada üleolekuillusiooni NATO suhtes.

Ukraina sõda on Putini hauakivi-projekt, mida ta on ette valmistanud kakskümmend aastat.

Väidetavalt oli Putini lähikonnas väga vähe inimesi, kes tema invasiooniplaanidest teadlikud olid. Samuti alahindas ta Zelenskit – kuidas saab mingi koomik olla suuteline juhtima rahvast kaitsele? Pean tunnistama, et isegi mina ise olin hämmingus, kui suurepäraseks sõja aja liidriks osutus Zelenski! Seda ei suuda keegi ette ennustada, sest sõjaks pole võimalik harjutada. Saad hakkama või hävid, see selgub sõjas.

Ma kindlasti ei arva, et maailm peaks lubama Putini lastel nautida lääne ühiskonna heaolu, õppida seal ülikoolis ja elada luksuslikku elu. Nad tuleks tagasi Venemaale saata!

Putin on loomulikult sõdu palju kordi harjutanud, kuid ta pole mitte mingil juhul tugev sõjaaja liider! Neil on arvuline ülekaal ja suurem riik. Kuid äratada sõdurites ehtne kaitsetahe ja võitlusvaim – seda pole suutnud ei Putin ega tema kindralid. Venelased ei tea, mille eest nad sõdivad ja see on väljamõeldis, mida nad kaitsevad. Ukrainlased aga kaitsevad viimase veretilgani seda vabadust, mille on ise ehitanud. Sellest saab väga kaalukas identiteedilugu tulevate põlvede ajaloos nagu Soomlastele on Talvesõda. Molotovi kokteilid, mida kasutavad ka ukrainlased täna, said oma nime muide Talvesõja ajal. Vene kooliraamatud räägivad Talvesõjast muidugi hoopis teistsugust lugu, kuid nemadki tunnistavad – see oli venelastele karm ja ohvriterohke ning kinnistas veendumuse, et soomlased hakkavad vastu. Kui su vaim on vankumatu on võimalik võita ka arvulise ülekaaluga armeed.

Peame nägema erinevaid stsenaariume ilma, et ettekujutusvõime piirid meid pimestaks. On väga tähtis, et Euroopa hindaks Venemaa ohtu õiglaselt. Praegu on sõda ja kõigil on silmad avanenud, kuid varem või hiljem nad unustavad selle taas.
Peame nägema erinevaid stsenaariume ilma, et ettekujutusvõime piirid meid pimestaks. On väga tähtis, et Euroopa hindaks Venemaa ohtu õiglaselt. Praegu on sõda ja kõigil on silmad avanenud, kuid varem või hiljem nad unustavad selle taas. Foto: Jaanus Lensment/postimees

Putini plaan läks nihu. Miks?

Mis peamine – arvan, et ta hakkas ajapikku oma enda valesid ja propagandat uskuma. Urkainlaste kaitsetahe ja rahvuslik uhkus oli talle täielik üllatus. Tema propaganda ju korrutas, et Ukraina polegi riik ja ukrainlased pole mingi rahvus. Putin võiski oodata, et need «alam-inimesed» Ukrainas on üksnes õnnelikud kui vägev ja väärikas ülemus nad «oma tiiva alla võtab».  Normaalsel inimesel ongi väga raske aru saada kuidas diktaator maailma näeb. Kindlasti anti talle valeinfot, aga minu arvates on seal juba põhimõtteline vahe – ta ei isegi ei saa aru, mida tähendab elada demokraatlikus riigis.

Putin elas reaalsuses, kus Lääne ühiskond on sama üksmeeletu, allakäinud ja polariseerunud nagu ta oma valedes väitis. Ta oli veendunud, et kallaletung Ukrainale leiab kiire ja võiduka lõpu. Keegi ei sekku. Praegusele katastroofile lihtsalt puudub teine selgitus.

Venemaa mõjuväljas oli enamik vene keelsest elanikkonnast. Nii nagu Vene kanaleid jälgiti Eestis, tehti seda ka Ukrainas. Ja neile oli täielik šokk, et Venemaa päriselt pommitab venelasi! Kui sai tõestatud vastuolu tegelikkuse ja selle vahel, mida Venemaa räägib, ühendas see Ukrainas iga viimase kui inimese. Ka valdav osa venelasi on praegu patriootlikult Ukraina poolel ja seda poleks ilmselt mitte kunagi juhtunud.

Mis oleks õiglane karistus Putinile?

See küsimus mulle meeldib! Kõik Venemaa pankade külmutatud varad tuleks kasutada Ukrainas korda saadetud purustuste ülesehitustööks. Samuti oligarhide varad. Seda meeldiks mulle näha ja see oleks kindlasti õiglane. Mille sa ära lõhud, selle pead ka ära parandama! Ja siin pole enam juttu sellest, kas sa seda soovid või mitte. See on ainus viis lõpetada sõdimine sellisel ebainimlikul ja hävitaval viisil. Loomulikult me teame, et Venemaa pole mitte mingite kompensatsioonide väljamaksmisest huvitatud, nad ei tee seda kunagi, kuid maailm ei pea sellega leppida.

Kohtuprotsess Putini kui sõjakurjategija üle oleks samuti õiglane, kuid selle toimumise tõenäosus on kahjuks väike. Venemaa ei anna teda välja ja teda pole võimalik kohtusse saada. Kuid sõjakuritegude kohta on piisavalt materjali.

Iga riik peab silmitsi seisma oma mineviku kuritegudega. See on ainus võimalus edasi liikuda ja mõista, mis on õige, mis vale. Sakslased on Hitleri tõttu seda väga palju teinud, venelased seevastu mitte kunagi ja see ongi põhjus, miks valed elavad tänaseni. Stalin on Venemaal tänaseni superstaar.

Ma arvan, et diktaatori jaoks oleks kõige kohutavam kaotus võimust ilma jääda. Ta on kõike teinud vaid selleks, et oma võimupositsiooni kindlustada, see on talle elutähtis. Tõsi, on mõned juhid, kelle elu on jätkunud ka võimustruktuuridest lahkudes, kuid ma väga kahtlen, et Putin oleks selles positsioonis. Kui ta soovib kindlustada enda ja oma laste elu, vajab ta võimu. Järglaste kahjustamine oleks ainus, mida ta hävitava löögina võiks tajuda.

Inimlikult tundub see ebaõiglane karistada diktaatorit laste kaudu.

Jah, seda on keeruline mõelda. Kuid meie läänes mõtleme nii inimlikult, Venemaal ise selliseid asju tegemast tagasi ei kohku! Ma kindlasti ei arva, et maailm peaks lubama Putini lastel nautida Lääne ühiskonna heaolu, õppida seal ülikoolis ja elada luksuslikku elu. Kõigi Venemaa võimukandjate lapsed on Läänes, mida sealne propaganda kujutab kohutava paigana, nad tuleks saata otsekohe tagasi Venemaale! Sellist asja lubada on moraalselt vale

Miks inimesed Venemaal siiani usuvad neid absurdseid valesid sõja kohta?

See on mulle ka üllatav, sest loogikaga nad enam vaeva ei näe. Piisavalt tõendeid igasuguse loogika puudumisest on kättesaadavad isegi Venemaal. Nad ütlevad, et NATO ja lääneriigid on sõjaline oht Venemaale, samal ajal on Venemaa piirid avatud kuna kogu sõjaline jõud on Ukrainas. Piir Soomega on täiesti tühi! Kas riik, mis kardab kallaletungi, jätab oma piirid kaitseta? Kindlasti mitte! Nad ei usu ka ise silpigi sellest, mida oma inimestele räägivad.

Putinile meeldib mõte, et kui Venemaal pole suurt patriootlikku sõda, siis polegi neil identiteeti. See on huvitav väide kui sellesse süveneda – usk, et ilma sõjata pole riigil midagi, mille kaudu olemas. Tsaar Nikolai teine ütles samuti: «On hea kui ümber käivad väikesed sõjad, siis on inimesed palju patriootlikumad.» Demokraatlikus riigis ei suudaks me kunagi niimoodi mõelda, aga inimestele Venemaal tundub see täiesti loogiline ja mõistlik.

Kui riigi juht on seisukohal, et pidavalt sõdida ongi normaalne harjuvad inimesed sellega ära. «Alati on kuskil mingi erioperatsioon».

Putin testis kõigi varasemate rünnakutega maailma reageeringut ning pidas seda tühiseks. Ma ei väida, et sanktsioonid oleks kasutud – see on moraalselt korrektne viis reageerida. Kuid ainus, mis neile mõjub, on tugev sõjaline jõud. Ja teine, mida Putin kardab, on informatsioon. Kui kuidagi õnnestuks viia see, mis päriselt toimub, iga Venemaa kodaniku teadvusse. Keegi alati teab, aga et terve rahvas teab, on hoopis teine jõud. Seda püüab Putin välistada. Sellepärast ta nii massiivselt oma riiki desinformatsiooniga üle ujutab ja püüab kogu inforuumi oma kontrolli all hoida. Kuid me teame – isegi nõukogude aegses raudses eesriides olid augud.

Meie oleme vabalt kättesaadava infoga nii harjunud, et ei pidanud vajalikuks ekstra venekeelsele publikule tähelepanu pöörata. Nii kujunes olukord, kus valdav osa venekeelsest inforuumist oli Venemaa kontrolli all. Ka meelelahutuse maski all saab manipuleerida ja propagandat teha!

Peame nägema erinevaid stsenaariume ilma, et ettekujutusvõime piirid meid pimestaks. On väga tähtis, et Euroopa hindaks Venemaa ohtu õiglaselt. Praegu on sõda ja kõigil on silmad avanenud, kuid varem või hiljem nad unustavad selle taas. Balti riikide kohus on meelde tuletada, et Venemaa on võimeline kõigeks.

kui Venemaal pole suurt patriootlikku sõda, siis polegi neil identiteeti. 
kui Venemaal pole suurt patriootlikku sõda, siis polegi neil identiteeti. Foto: Toni Härkönen

Teie tunnete väga põhjalikult Venemaa desinformatsiooni levitamise tehnikaid, mille osas tuleks valvel olla, et mitte ajupesu ohvriks langeda?

Nad kasutavad paljusid infosõja tehnikaid. Levinuim on rünnata ja stigmatiseerida kõiki, kes pole Venemaa poliitika poolt. Seda on kerge ära tunda. Kuid on ka varjatumaid tehnikaid. Näiteks imbuvad Venemaa mõjuagendid kõigisse vastaliste gruppidesse paljastamata oma tegelikke kavatsusi. Võidavad usalduse ja hakkavad siis inforuumi tilgutama Kremlile vajalikke sõnumeid. Õhutavad vaenu ja vastuolusid riigis. Seda võib praegu näha vaktsiinivastaste gruppides üle maailma – nad usuvad sageli alternatiivset tõde Ukraina sõjast, Venemaa versiooni. Kes selle sõnumi sinna viis? On tehtud mitmeid uuringuid, mille kaudu me täna juba teame, kuidas Venemaa infosõdurid töötavad. Kui keegi ütleb kellegi kohta täna «Ta on fašist!» siis on selge, kust need sõnumid tulevad. Infiltreerumine kõikvõimalikesse mässumeelsete gruppidesse, et nakatada Venemaale vajalike veendumustega kriitilist massi, on kaval ja alatu sõjastrateegia, millega maailm veel toime ei tule.

Üks alatumaid taktikaid, mida Putin kasutab, on vastase dehumaniseerimine, klassikaline nipp, millega vägivalda õigustada. Kuidas inimesed seda läbi ei näe?

Kõik genotsiidid maailma ajaloos on alanud samas asjast – püüdest näidata vaenlast vähem inimlikuna. Seda kinnitavad uuringud, maailm on seda korduvalt näinud ja ometi me ei taba ära hetke, mil dehumaniseerimise protsess käivitatakse.

Ei tasu loota, et ukrainlaste ja venelaste sidemed ja segunenud perekonnad konflikti ära hoiaks, sest soov kedagi alaminimesena näha võetakse alati vastu. Ka Balkani sõdades olid perekonnad ja sõprussidemed segatud, ometi oldi valmis naaber tapma!

Venelaste arusaam sellest, mis on kangelaslik ja milline inimene on suur mees, on lääne ühiskonna omast dramaatiliselt erinev.

Venemaa on riik, kus puudub eraldiseisev õigussüsteem, ametnikud on korrumpeerunud, kõik varastavad ning see on norm – Venemaal kehtib väga erinev väärtuste süsteem.

Ma arvan, et peame selle mõistmiseks süvenema vene rahva moraali, mida loetakse õigeks ja valeks. Kui terved generatsioonid on üles kasvanud teadmisega, et väike Pavlik Morozov, kes andis üles oma enda isa ja lasi ta tappa, on kangelane... Mõelge korraks kõigile Nõukogude Liidu kangelastele – mitte keegi neist pole tegelikult kangelane! Massimõrvar Stalin on tänasel Venemaal taas kangelane. Kui inimesed imetlevad diktaatoreid siis puudub ka moraalne takistus selliseks muutuda.

Juba 2014 aastal võrreldi Putini tegusid Hitleriga ning küsiti vene inimestelt: «Kas see pole kohutav, et Venemaa presidenti võrreldakse Hitleriga?» Venelased ei saanud aru: «Aga miks see kohutav peaks olema? Hitler oli ju suur juht, suur mees!» Venelaste arusaam sellest, mis on kangelaslik ja milline inimene on suur mees on lääne ühiskonnast dramaatiliselt erinev. See on suur probleem, millega maailm silmitsi seisab.

Märksõnad
Tagasi üles