P, 4.12.2022

JUHTKIRI ⟩ Kõrgharidus on meie oma vaimne Mariupol

Postimees
Kõrgharidus on meie oma vaimne Mariupol
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 9
Päeva karikatuur.
Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts.
  • Piiramisrõngas valdkond, meie oma Mariupol, on Eesti kõrgharidus
  • Rektorite vastasseis ministeeriumiga kestab juba mitmendat kuud
  • Kui langeb eesti haridus, langeb ka eesti kultuur

Mariupol on juba kuu aega piiramisrõngas ja selle ajaga on Tallinna-suurusest sadamalinnast jäänud järele üksnes varemed. Mariupoli hävingule on raske leida võrdlust, ilma et see pisendaks nende kannatuste traagilisust. Samas on ka Eestis valdkond, mis on samuti sattunud omamoodi piiramisrõngasse. See piiramisrõngas valdkond, meie oma Mariupol, on Eesti kõrgharidus.

Alarahastatud juba aastaid, on olukord viimasel ajal läinud nii väljakannatamatuks, et lõppema on hakanud toimimiseks vajalikud ressursid. Ülikooli rektorid kõrghariduse kaitsjatena ei ole siiski veel murdunud.

Nad on keeldunud alla kirjutamast halduslepinguid haridusministeeriumiga, enne kui ei ole täidetud rahastamislubadused. Valitsus on tõotanud katta kõrghariduse aastatega tekkinud puudujäägi, tõstes rahastamist lähematel aastatel 15 protsenti aastas, kuid lubaduseks on see jäänudki. Samal ajal kasvas tarbijahinnaindeks möödunud aastal 12 protsenti ja sel aastal prognoositakse 10 protsenti. Sisuliselt tähendab see, et isegi valitsuse täitmata lubaduse on inflatsioon juba peaaegu ära söönud.

Rektorite vastasseis ministeeriumiga kestab juba mitmendat kuud, kuid vähesed pööravad sellele tähelepanu ja veel vähesemad hoolivad ka tegelikult kõrghariduse rahastamisest ja haridusest üldse. Veninud on üleminek eestikeelsele õppele, uue väljakutsena on Eesti haridussüsteemi vaja integreerida tuhanded ukraina lapsed. Ja haridusminister Liina Kersna kirjutab selle peale optimistlikult meie tänastel arvamuskülgedel, et haridustöötajatest on koroonaajal kujunenud tõelised kohanemismeistrid, kellele uus kriis pakub võimaluse «siseneda uude arengukiirendisse».

Haridustöötajaid nähakse teenindajatena ja see kajastub ka rahastuses. Kuni avalik arvamus ei mõista, et kui langeb eesti haridus, langeb ka Eesti, on rektorite võitlus lootusetu.

Samal ajal on Eesti õpetajaskonna keskmine vanus üks kõrgemaid Euroopa riikides ja senini ei ole näha ühtki toimivat poliitikat, mille tulemusel õnnestuks leida Eesti üldhariduskoolile piisaval hulgal noori õpetajaid. Isegi kui õpetajakoolituse lõpetanute hulk on viimastel aastatel veidi kasvanud, ei püsi noored õpetajad koolis kauem kui paar-kolm aastat.

Järelkasvu puuduse põhjused ei ole mitte üksnes rahalised, vaid seotud ka koolikultuuri ja ühiskonna suhtumisega õpetajatesse ja haridussüsteemi üldisemalt. Hoolimata ilusast jutust ja pidupäevasõudest ei ole õpetaja töö mainekas. Õpetajaid ja õppejõude nähakse teenindajatena ja see üldine suhtumine väljendub ka rahastamises – teenindussektor on pigem erialade mainekuse ja palgaskaala allotsas.

See on ka juurpõhjus, miks ühiskond nii järjekindlat vaatab mööda hariduse rahastamise probleemidest ja sulgeb kõrvad haridusvaldkonna õigustatud rahastamisnõudmistele. Ühiskonna hoiakud peegelduvad poliitikute meelelaadis, kelle hulgas pole piisavalt tõelise missioonitundega inimesi, kes oleks valmis tegema seda, mida on vaja, selle asemel et teha seda, mis nende valijatele meeldib.

Nii nagu Ukraina sõda võib lõppeda mingi alandava rahulepinguga, kui avalik arvamus ei sunni poliitikuid tegutsema, ei ole ka meil loota hariduse rahastamises läbimurret, kui avalik arvamus ei mõista, et kui langeb eesti haridus, langeb ka eesti kultuur.

Märksõnad
Tagasi üles