R, 9.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Relvastatud lambad on ohtlikumad kui relvastatud hundid

Mihkel Kunnus
, Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja
Relvastatud lambad on ohtlikumad kui relvastatud hundid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Võimu üle võitlevate šimpanside intriige saab võrrelda inimpoliitikute tegutsemisega.
Võimu üle võitlevate šimpanside intriige saab võrrelda inimpoliitikute tegutsemisega. Foto: Johan Ordonez/AFP/Scanpix
  • Gombe sõja selgepilgulisele tunnistajale ei andnud nähtu aastaid rahu
  • Lääne tsivilisatsioon on kõige vähemsõjakas ja egalitaarsem tsivilisatsioon
  • Inimkonna üldise arengutaseme määrab sõjaliselt kõige võimsam ühiskond

Kavandatud vägivalduse ja sõdade algpõhjused on inimloomuses palju sügavamal, kui ollakse harjunud mõtlema, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.

Öeldakse, et just Esimene, mitte Teine maailmasõda oli vanale Euroopale pöördumatu vapustus ja murdepunkt elutajus. Kuigi paljudele Euroopa rahvusriikidele – sealhulgas Eesti Vabariigile – oli Esimene maailmasõda ämmaemandaks ja nõnda positiivse mõõtmega, pole põhjust vanaeurooplaste sõnades kahelda.

Paarkümmend aastat pärast Teist maailmasõda olid inimsilmad tunnistajaks veel ühele brutaalsele sõjale, mille mõju inimese enesetajule on olnud murranguline. Tõsi, esiotsa ainult erialaspetsialistide hulgas ja mitte ainupõhjustajana. Õhtumaalase kollektiivsesse teadvusesse imbub selle mõju aga siiani visalt ja vaevaliselt.

See ajavahemikku 29. jaanuar 1974 kuni 5. juuni 1978 dateeritud sõda leidis aset Tansaanias ning on tuntud Gombe nelja-aastase sõjana. Seda barbaarset ja verist kodusõda vaatles ja dokumenteeris Jane Goodall, üks parimad primatolooge läbi aegade.

Gombe sõda virutas jalaga müüdile «õilsast metslasest», virutas allapoole metslast ja jalaga, millel on pöial.

Nähtu muserdas Goodalli tõsiselt ning ta pidi aastaid seda kontseptuaalselt seedima. Miks oli üks šimpansite kodusõda nii traumeeriv vaatepilt? Aga just seepärast, et see oli šimpansite sõda. Sealt hakkas paljastuma häiriv tõsiasi, et sõda pole pelgalt inimesele omane kultuuripahe, vaid selle juured on palju sügavamal. Gombe sõda virutas jalaga müüdile «õilsast metslasest», virutas allapoole metslast ja jalaga, millel on pöial.

Inglannast primatoloog Jane Goodall on šimpanse ja teisi ahve uurinud üle 50 aasta, olles selles vallas väga edukas.
Inglannast primatoloog Jane Goodall on šimpanse ja teisi ahve uurinud üle 50 aasta, olles selles vallas väga edukas. Foto: Fabrice Coffrini/AFP/Scanpix

Rousseau lapselapsed

Jean-Jacques Rousseau (1712–1778).
Jean-Jacques Rousseau (1712–1778). Foto: Wikimedia Commons

Mõtteloolase Ilmar Vene kontsentreeritud sõnastuses: «Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja Rousseau ise: «Émile’i» autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul.» (Raamatus «Trotsija. Katse mõista Uku Masingut») ning «Kõik vabaduse poole püüdlejad, anarhistid ja punkarid ja igasugu muid nimesid kandvad rühmitused on nii või teisiti Rousseau lapselapsed. Kõik nad on väsinud inimsusest ning ihkavad tagasi esialgse loomulikkuse juurde. Nad kõik põlgavad teesklust, hindavad otsekohesust ning näevad vaeva, et kinnitust saaks Rousseau suurtõde: loomalikkuse ülemsus inimlikkusest.» (Raamatus «Vahemere tuuled Hüperboreas»)

Lühidalt: Gombe sõda osutas fenomenile, mida arhailisemas sõnapruugis kutsutakse «pärispatuks». «Vana Aadam» osutus vanaks ahviks.

Kas me ei kohta praegugi, Ukraina ründamise tülgastavamate episoodide tunnistamisel väljendit, et «loomad nii ei käitu»? Goodall oli aga tunnistajaks süsteemsele, kavandatud ja aastaid kestnud vennatapusõjale, mille hulka kuulusid ka koordineeritud varitsemine ja eriti piinarikas tapmine. Gombe sõda oli kõike muud kui lihtsalt «loomulik konkurents ressurssidele».

Hüppame tänapäeva

«Vägivaldseid, ebainimlikke, inimõigusi rikkuvaid tegusid tuleb kritiseerida ühtmoodi, ükskõik kus need aset leiavad. Seda peame eraldi rõhutama, sest on näha üksjagu analüüse, kus ei osata Ukraina sõda laiemasse konteksti paigutada. Kui pidada praeguste probleemide põhjuseks vaid Putinit, siis ei taheta või ei julgeta süveneda sõdade juurpõhjustesse, nagu patriarhaat, kapitalism ja militarism,» kirjutavad doktorikraadiga Rousseau lapselapsed eelmise nädala Sirbis («Feministlik ja dekoloniaalne pilk sõjale»). See mõttekäik on representatiivne oma ebaoriginaalsuses. See pole käesoleva teksti jaoks ekstra välja tuhnitud kurioosum, vaid just nimelt viimati näppu sattunud näide laialt levinud mõtteviisist.

Raha on ainus inimeste loodud usalduslikkuse süsteem, mis suudab ületada pea igasuguse kultuurilise lõhe.

Evolutsiooniline vaatepunkt paneb aga asjad sootuks vastupidisesse perspektiivi.

Kapitalism pole sõja põhjus, vaid üks paremaid sõja vältimise viise tänini. Kaugel täiusest, aga just nimelt üks parimaid. See kordab kultuurievolutsioonilisel tasandil üleminekut kiskluselt ja parasitismilt sümbioosile (mutualismile). Röövretk on nagu kisklus, seevastu kaubavahetus olukord, kus mõlemad osapooled võidavad ja on vastastikku kasulikud. Majandussanktsioonid on tõhusad, sest need tõukavad ühiselt turult välja. Selline antikapitalistlik löök on väga valus.

Iisraeli menuautor Yuval Noah Harari.
Iisraeli menuautor Yuval Noah Harari. Foto: Cornelius Poppe/NTB/Scanpix

Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari, kelle mõjutajate hulka kuuluvad ka Jane Goodall ja teine suur primatoloog Frans de Waal, selgitab, kuidas raha on «inimese sallivuse tippsaavutus. Raha on palju eelarvamustevabam kui keeled, riikide seadused, kultuurikoodid, religioonid ja sotsiaalsed tavad. Raha on ainus inimeste loodud usalduslikkuse süsteem, mis suudab ületada pea igasuguse kultuurilise lõhe ning ei diskrimineeri kedagi tema religiooni, soo, rassi, vanuse või seksuaalse orientatsiooni tõttu. Inimesed, kes üksteist ei tunne ega usalda, saavad tänu rahale edukalt koostööd teha.» (Raamatus «Sapiens. Inimkonna lühiajalugu»)

Hiina ei julge Venemaad toetada, sest kardab, et siis ülejäänud maailm temaga enam vabaturu ja kapitalismi mängu ei mängi.

Pretsedenditu egalitaarsusrekord

Samuti pole Lääne ühiskond kuidagi iseäranis patriarhaalne, vaid vastupidi, see on ühiskond, mis on teinud mastaapse egalitaarsusrekordi inimliigi ajaloos. Lääne ühiskond on oma vaba turu ja liberaalse demokraatiaga läinud egalitaarsuse teel kõige kaugemale (ainus sooline kohustus, mis on mõnede riikide erandiga on jäänud, on sõjaväekohustus meestele, riikliku sunnijõuga sätestatud kohustus olla valmis oma karja eest tapma ja tapetud saama).

Inimese erakordne koostöö- ja kavandamisvõime on ühtlasi võimendanud kavandatud vägivaldsust, võimet sõdadeks.

Inglise antropoloog ja primatoloog Richard Wrangham kirjutab raamatus «Headuse paradoks. Kuidas evolutsioon on teinud meid korraga rohkem ja vähem vägivaldseks» (2019), kuidas inimene on end ajapikku kodustanud ja sotsiaalsemaks aretanud, muu hulgas tappes endi hulgast kõige agressiivsemad ja vähem koostööaltid isendid. Nii on inimene muutunud suurusjärke vähem vägivaldseks vahetutes suhetes (reactive aggression) võrrelduna oma lähisugulastega, ent inimese erakordne koostöö- ja kavandamisvõime on ühtlasi võimendanud kavandatud vägivaldsust (proactive aggression), võimet sõdadeks. Goodalli ülivõrdeline kiitus Wranghami raamatu kaanel mõjub vaimse ema hella peapaitusena.

Meeste majandusliku domineerimise ja sõjakuse viimased riismed saaks inimesest välja rookida siis, kui naised ei eelistaks paarumiskäitumisel enam ambitsioonikaid ja domineerimiskalduvusega mehi, mõttemängib mõrult muiates evolutsioonipsühholoogia suurkuju David Buss. Mõrult muiates, sest ta saab hästi aru, et naised on oma seksuaalsete eelistuste ees sama abitud kui seksuaalvähemused või mehedki, tähendab oma seksuaalseid eelistusi on tahteliselt võimeline suunama ainult statistiliselt marginaalne vähemus.

«See, kes mõistab paaviani, võib metafüüsikale anda enam kui Locke,» on öelnud Charles Darwin. Karvutu šimpans Mysore’i loomaaias.
«See, kes mõistab paaviani, võib metafüüsikale anda enam kui Locke,» on öelnud Charles Darwin. Karvutu šimpans Mysore’i loomaaias. Foto: Wikimedia Commons

Isikuomadused on päritavad ja evolutsiooniliselt edukamad on need, kes on... edukamad. Ja tõsiasi, et lahutamatu abielu kui viimane kaitsevall seesmiste instinktide vabamöllu ees on lagunenud, ning see, et Ukraina relvajõudude kõrgemast ülemjuhatajast Volodõmõr Zelenskõist on saanud globaalne seksisümbol (maades, kus pole selleks näiteks Putin. Sic!), ei anna siin just liialt lootust kiiretele muutustele.

Militarism ja rahu

«Inimesed ei olnud harjunud [toiduahela] tipus olema ning olid selleks halvasti ette valmistatud. Teised püramiidi tipus olevad loomad, näiteks lõvid ja haid, olid selle positsiooniga miljonite aastate jooksul kohaneda jõudnud. Inimkond tõusis sinna aga peaaegu üleöö, ilma eelneva ettevalmistuse või kohanemiseks vajaliku ajata. Selle ülirutaka hüppe tulemuseks oli suur hulk ajaloos aset leidnud hädasid alates surmatoovatest sõdadest kuni inimkonna vägivallatsemiseni ökosüsteemide kallal. Inimkond ei ole hundikari, kes on kuidagi enda kätte saanud tankid ja aatompommid. Inimkond on lambakari, kes tänu ühele kummastavale evolutsioonilisele õnnetusele on õppinud ära, kuidas valmistada ja kasutada tanke ja tuumapomme. Relvastatud lambad on aga palju ohtlikumad kui relvastatud hundid,» selgitab Yuval Noah Harari.

Ainult barbaarsest isendist või ühiskonnast füüsiliselt tugevam isend või ühiskond saab teda korrale kutsuda, sest barbaarsemat tühipaljas moralism ei kõiguta.

Näiteliikide valikust võib aimata, et Harari viitab siin etoloogianobelist Konrad Lorenzile, kes pani tähele, et liikidel, kellel on välja arenenud tapvad relvad (kihvad, teravad sarved, küünised vms), on tugevalt välja arenenud liigisisese agressiooni pärssimise mehhanismid. Inimesel ei ole. Ja see teebki inimese liigisisese agressiooni masshukkamisteni ohtlikuks.

Siit johtub traagiline tõsiasi, et inimkonna üldise tsiviliseerituse taseme määrab see, kes on kõige tugevam, kõige mõjuvama vägivalla potentsiaaliga. Ainult barbaarsest isendist või ühiskonnast füüsiliselt tugevam isend või ühiskond saab teda korrale kutsuda, sest barbaarsemat tühipaljas moralism ei kõiguta. Seepärast on ka nii ohtlik see biheivioristlik pinnapealsus, mis ei näe vägivallatuse põhjust ja samastab nõrkuse ehk võimetuse kasutada jõudu kõlbelise otsusega jõudu mitte kasutada.

Väeti pole vägivallatu, vaid lihtsalt väeti. Ning kõige ohtlikum on nõrk inimene, kes saab järsku võimu, ühiskond, kelle salavimm (ressentiment) saab kätte masshävitusrelva. Relvastatud lambad on tõesti ohtlikumad kui relvastatud hundid.

Kas pole kummastav ja õõvastav, et vastastikuse garanteeritud hävingu doktriin (nn MAD, mutually assured destruction) pole mõne ulmekirjaniku fantaasia, vaid reaalne fakt.

Šimpansite õppetund hipile

Frans de Waal, «Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?»
Frans de Waal, «Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?» Foto: raamat

Kui ma 1975. aastal hakkasin Burgers’i loomaaias vaatlema maailma suurimat šimpansikolooniat, polnud mul aimugi, et töötan selle liigiga terve oma elu. Puust taburetil istudes ja metsasel saarel umbkaudu 10 000 tundi primaate vaadeldes polnud mul ühtlasi aimu, et sellist luksust ei naudi ma enam kunagi. Samuti ei teadnud ma, et mul tekib huvi võimusuhete vastu. Neil päevil olid üliõpilased veendunud riigivastased ja mul olid selle tõendamiseks õlgadeni juuksed. Me pidasime ambitsioonikust naeruväärseks ja võimu kurjuseks. Minu šimpansivaatlused aga panid mind kahtlema idees, et hierarhia on vaid kultuuriline institutsioon, sotsialiseerumise tagajärg, nähtus, mille saaks iga hetk minema pühkida. Näis, et see on siiski sügavamalt pärit. Mul polnud mingeid raskusi leida samu tendentse ka kõige hipilikumatest organisatsioonidest. Reeglina juhtisid neid noored mehed, kes õrritasid võimu ja jutlustasid võrdsust, kuid neile polnud mingi probleem teisi käsutada ning kamraadide pruute üle lüüa. /.../

Minu täheldatud sotsiaalsete manöövrite mõistmisel bioloogiateemalisest kirjandusest kasu ei olnud, seepärast pöördusin Niccolò Machiavelli poole. /.../

[Machiavelli «Valitseja» osutus ootamatult heaks abimeheks] tõlgendamaks šimpansite metsasaarel nähtut, ehkki olen üsna kindel, et Firenze filosoof ei näinud oma ideedele ette säärast rakendust.

Šimpansite seas on hierarhia kõikjal. Kui toome väljast tuppa kaks emast – nagu katsete puhul ikka tehakse –, on üks valmis ülesandega pihta hakkama, teine aga passib eemal. Teine emane ei kipu preemiat haarama ega puutugi mõistatusekasti, arvutit ega üldse midagi, mida kasutame. Ta võib olla sama agar kui teinegi, kuid ta on «ülema» suhtes aupaklik. Nende vahel ei ole pinget ega vaenulikkust ning väljas rühmas võivad olla nad parimad sõbrad. Aga üks emane lihtsalt on teisest üle. Isaste seas seevastu käib võim pidevalt käest kätte. Liikumise aluseks ei ole vanus ega ükski muu omadus, vaid selle eest tuleb võidelda ja seda tuleb konkurentide eest kiivalt kaitsta.

Frans de Waal, «Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?» Tänapäev 2018. Lk 197–199

Märksõnad
Tagasi üles