Meie ukrainlased ⟩ Vanakesed teepervel

Alina. Foto: Vahur Laiapea

Sjeverodonetsk. Toidupoed olid siin viimast korda avatud 28. veebruaril. See oli ka viimaseid päevi, kui Marõna ja Alina kodumaja keldris pommitamiste vahel julgesid loota, et sõda sai läbi. On juba aprill, kui nendega kohtun. Nende kodulinnas on nälg. Humanitaarabi järjekorras seisvaid inimesi tabavad raketikillud. Valikuid on kaks – surra keldris nälga ja janusse või riskida minna tänavale, lootuses toitu leida.

Alina on minia ja Marõna on ämm. 30 ja 50. Mõlemad nutavad pea kogu meie kohtumise aja. Oleme Paldiskis. Neid naisi ühendab Serhi – ühele mees ja teisele poeg. Serhi töötas Paldiskis juba enne suure sõja algust. Naistel ja lastel oli, kelle juurde tulla.

Alinal ja Serhil on kuueaastane tütar Uljana. Kui kodulinnas pommitamine algas, nägi Alina tütrekest risti ette löömas ja meieisapalvet ütlemas. «Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi.»

Linnas oli ujula. See oli uus. Oli. Nüüd on see rusudes. Ujula tühjaks lastud bassein oli mõnda aega pommivarjendiks. Üks noor naine hakkas seal sõja esimestel päevadel sünnitama. Sünnitusmaja oli veel olemas. Ta viidi sinna, tõi ilmale tüdruku – ja toodi koos lapsega basseinipõhja tagasi. Sest turvalisemat kohta ema ja vastsündinu jaoks ei olnud.