R, 30.09.2022

Juhtkiri ⟩ Genotsiidi kordumine

Postimees
Genotsiidi kordumine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Päeva karikatuur 14.04.2022
Päeva karikatuur 14.04.2022 Foto: Urmas Nemvalts
  • Inimeste küüditamine Venemaale on üks praeguse sõja varjatumaid kohti
  • Volodomõr Zelenskõi rääkis enam kui poolest miljonist küüditatust
  • USA president Joe Biden nimetas Ukrainas toimuvat genotsiidiks

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi esines eile riigikogu ees tuntud headuses, aga ta ei küsinud meilt mitte niivõrd otsest abi, vaid toetust abi küsimisel. Võime seda võtta tunnustusena, sest Eesti on palju ära teinud ja me olime üks esimesi, kes Ukrainale relvi andis.

Ukrainast mitukümmend korda väiksema riigina pole meie panus see, mis kaalukausse otsustavalt kallutab. Küll aga aitab tarmukas tegutsemine rahvusvahelisel tasandil sellele kaasa.

Kui Zelenskõi kõned on puudutanud rahvaste hingekeeli tabavate osutustega ajaloole, siis Eesti puhul kordus kõige enam küüditamise teema. Ta kõneles eestlaste ja ukrainlaste haudadest Siberis.

Zelenskõi kutsus meid üles ka ühinema töörühmaga, mis loodi Ukrainas toime pandud sõjakuritegude uurimiseks.

Uued sõjakuriteod Ukrainas meenutavad ajalugu. Ukraina endine president Viktor Juštšenko tegi nullindatel palju ära selleks, et rahvusvahelised organisatsioonid mõistaksid hukka kunstlikult tekitatud näljahäda holodomori (1932–1933) ja käsitleksid seda genotsiidina.

Riigikogu mõistis 2002. aastal hukka Nõukogude okupatsioonirežiimi kuriteod Eestis, sealhulgas küüditamise. Samuti on Eesti poliitikud edukalt panustanud kommunismi kuritegude rahvusvahelisse hukkamõistmisse.

Vastuseis inimsusvastaste kuritegude hukkamõistmisele kõneles soovist taas karistamatult tappa, piinata, vägistada ja küüditada. Ja seda on Venemaa viimase 50 päeva jooksul Ukrainas teinud.

Kõiki selliseid hukkamõistuavaldusi saatis Venemaa raevukas protest. Eriti näiteks Euroopa Nõukogus, kus Venemaa oli tuppa palutud. Nüüd me siis teame, miks nad jaurasid. Vastuseis inimsusvastaste kuritegude hukkamõistmisele kõneles soovist taas karistamatult tappa, piinata, vägistada ja küüditada. Ja seda on Venemaa viimase 50 päeva jooksul Ukrainas teinud.

Inimeste küüditamine Venemaale on üks praeguse sõja varjatumaid kohti. See algas ligi nädal enne kallaletungi, kui Donetski ja Luhanski isehakanud vabariigid asusid vägisi Venemaa kodanikeks tehtud inimesi nende kodudest Venemaa eri piirkondadesse «evakueerima». Nüüd on lisandunud inimesed Mariupolist ja mujalt.

Me ei tea, kui paljud on sõjas nende tahte vastaselt Venemaale viidud, aga Zelenskõi rääkis enam kui poolest miljonist küüditatust. Ta tõi võrdluseks, et seda on nii palju, kui on Tallinnas elanikke. Inimesed muudetakse sunnismaisteks neile tundmatutes kohtades ja, mis veel kohutavam, lapsed eraldatakse vanematest.

USA president Joe Biden nimetas Ukrainas toimuvat genotsiidiks. Seda terminit on varem otsesõnu kasutanud ukrainlased ise, aga sellele on viidanud ka Briti peaminister Boris Johnson, Poola president Andrzej Duda jt.

Ehkki genotsiidi mõistega ollakse üldiselt ettevaatlik, on üsna loomulik, et sellise hinnangu annavad Venemaa tegevusele kõigepealt poliitikud ning õiguslik analüüs järgneb niipea, kui saab võimalikuks kõigi toime pandud kuritegude uurimine.

Me ei pruugi kahelda, et Vene sõjaväe Ukrainas sooritatud kuritegude täielik uurimine saab võimalikuks ja oma tunnistusi annavad ka küüditatud, kellelt võeti kõigepealt nende telefonid. Kurjuse sõda inimsuse vastu ei saa lõppeda teisiti kui kõigi tsiviilelanike vastu tehtud tegude paljastamisega.

Märksõnad
Tagasi üles