/nginx/o/2022/04/14/14484793t1h4a59.jpg)
Milwaukee Bucksi mängujuht Jrue Holiday teenis möödunud nädalavahetusel kaheksa sekundi eest 306 000 USA dollarit, mis tunnipalka ümber arvutatuna jahmataks ilmselt ka maailma esimiljardäri Elon Muski. Ent NBAs leidus tänavu pareminigi tasustatud pallureid: mehi, kes pistsid miljoneid taskusse niimoodi, et ei pidanud selle jaoks liigutama lillegi.
See väljend – lillegi liigutama – pole siinkohal isegi ajakirjanduslik liialdus, vaid erinevad NBA klubid maksid tõepoolest kamba peale tänavu ligemale 35 miljonit dollarit meestele, kes on erinevatel põhjustel juba ammu ketsid jalast võtnud.
Mõne puhul tehti see otsus küll tema eest, näiteks tervislikud põhjused ei luba enam mängida, teine jällegi keeras ise asjalood tuksi ning – kuigi rahanatukest veel tiksub – jättis seeläbi lauale veelgi rohkem miljoneid. Ent mõni mees lihtsalt oskaski õigel ajal õigele lepingule allkirja anda.
Nende viimaste hulka kuulub näiteks praeguse Lõuna-Sudaani territooriumil sündinud, ent rahvusvahelisel tasandil Suurbritanniat esindav Luol Deng, kes sõlmis 2016. aasta 7. juulil Los Angeles Lakersiga nelja aasta peale 72 miljonit dollarit väärt lepingu.
Kuigi Deng on omaaegne kaitsespetsialist ja kahekordne All-Star, kes oma parimal hooajal on visanud isegi keskmiselt 18,8 punkti mängus, oli 2016. aastaks tema parim enne juba selgelt möödas. Äsja karjääri lõpetanud Kobe Bryantist ilma jäänud Lakersi juhtkoht otsustas sellest tõsiasjast aga mööda vaadata ning nõnda virutatigi number nelja positsioonil mängivale Dengile nina alla pirakas kontraht, millele britt mõistagi kärmelt alla kirjutas.
Vana ja väsinud Deng andis endast Lakersi eest nii palju kui suutis – keskmiselt 7,6 punkti, 5,3 lauapalli – kuid 2017. aasta veebruaris, mil klubi etteotsa valiti Magic Johnson, tehti võistkonnas kardinaalne suunamuutus noorte eelistamiseks ning vanameister istutati lihtsalt pingile.
Hooaja viimast 22 kohtumist jälgiski britt platsi kõrvalt ning oma viimase, mõneti sümboolse etteaste lillakollases särgis tegi ta 2017/18. hooaja avamängus, kus pääses platsile 13 minutiks. Ülejäänud hooaja veetis vanameister noortele riietusruumis moraali lugedes ning ülejärgmise ehk 2018/19. hooaja alguses ostis Lakers Dengi lihtsalt lepingust vabaks ning kasutas talle palga maksmiseks «ajatamise varianti».
Mida see tähendas? Kui muidu pidanuks Lakers talle maksma veel kahe aasta eest 36,8 miljonit dollarit, siis kompromissina nõustus Deng jätma sellest 7,5 miljonit lauale. Klubi omakorda maksis pallurile tolle aasta eest kohe 14,3 miljonit ning ülejäänud 15 miljonit jaotati omakorda kolme aasta peale.
Nõnda tiksuski 2019. aasta sügisel karjäärile punkti pannud Dengi kontole veel tänavu ligemale 5 miljonit USA dollarit.
Kui ainuüksi Dengi saaga tundub erakordselt idiootne, siis paraku tuleb tõdeda, et see polnud ainus reha, mille otsa Lakers tol Bryanti-järgsel suvel astus. Samamoodi löödi neljaks aastaks käed venelasest keskmängija Timofei Mozgoviga, kellele lubati kokku maksta 64 miljonit dollarit.
Ent 2017. aasta veebruaris alustatud noorenduskuur sai ka Mozgovile saatuslikuks ning mees külmutati pingiotsale. Küll õnnestus Lakersil mingi ime kombel venelasest vahetustehinguga lahti saada.
Nimelt oli Brooklyn Nets valmis D'Angelo Russelli endale saamiseks ka Mozgovi lepingu kanda võtma. Vastutasuks anti Lakersile Brook Lopez (ja tema suuremapoolne kontraht) ning toonase draft'i 27. valiku ehk Kyle Kuzma mängijaõigused.
Netsis mängis Mozgov kõigest ühe aasta, sest seejärel parseldas Brooklyn mehe maha Charlotte Hornetsile, kes lõi omakorda kaks päeva hiljem järjekordse vahetustehingu käigus käed Orlando Magicuga.
Florida klubi eest Mozgov erinevate hädade tõttu aga platsil ei käinudki ning 2019. aasta suvel ostis Magic ta lepingust priiks. Lisaks anti liigale sisse taotlus vigastatud mängija palgaerandi jaoks, mis ka rahuldati.
See võimaldas Magicul Mozgovi viimase aasta tasu (16,7 miljonit) jaotada laiali kolme aasta peale, mis tähendas, et venelane – kes muide tegi eelmise aasta detsembris Venemaa esiliigas väikestviisi comeback'i – pistis veel tänavugi taskusse 5,6 miljonit dollarit.
Kui Deng ja Mozgov on näited meestest, kel õnnestus karjääri viimase palgatšekiga 110 protsenti täkkesse panna, siis Larry Sanders on näide mehest, kes tõmbas ise vee peale kogu oma tulevikule.
2010. aastal Milwaukee Bucksi poolt draft'itud keskmängija oli 2013. aastaks arenenud mühinaga ning pärast hooaega, mil mehe keskmised näitajad olid 9,8 punkti, 9,5 lauapalli ja 2,8 blokki, virutas klubi talle lauale lepingu: neli aastat ja 44 miljonit dollarit.
Sellele kirjutas Sanders pikemalt mõtlemata alla, kuid pärast seda...
Hooaja kolmes esimeses mängus oli keskmängija iseenda hale vari ning seejärel, novembri alguses, sattus ta ööklubis kaklusse, mille käigus vigastas oma pöialt. See jättis ta eemale 25 kohtumisest.
Seejärel mees naasis ja hakkas mängima ka paremini, kuni 2014. aasta märtsis vigastas Sanders silmakoobast ning paar nädalat hiljem põrus dopingukontrollis, andes positiivse kanepitesti.
Uue hooaja alguses andis Bucks mehele uue võimaluse ning 27 kohtumises saigi keskmängijat platsil näha. Seejärel kadus mees aga kui tina tuhka, hiljem selgus, et ta soovis võtta vaimsetel põhjustel aja maha.
See lükkas allakäiguspiraalile hoo sisse ning 2015. aasta jaanuaris põrus Sanders taas NBA narkotestis. Teine kanepipiisk oli Bucksi karika jaoks juba liig, mistõttu otsustas klubi mehe lepingust välja osta. Kui kontrahti põhjal pidanuks Sanders järgmised kolm hooaega teenima 11 miljonit aastas, siis kompromissi tulemusena nõustus Bucks talle järgmised seitse (!) aastat maksma hoopis 1,8 miljonit dollarit. Ja see seitse aastat saab läbi tänavusega.
Muide, paar kuud pärast Bucksist lahkumist üritas Sanders teha Cleveland Cavaliersi ridades comeback'i, kuid see üritus kestis kõigest viis kohtumist, enne kui mehele taas ust näidati.
Pacers tõi 2007. aasta enim arenenud mängija enda juurde 2016. aastal – leping: neli aastat ja 44 miljonit –, lootes temast head tugimeest toonasele superstaarile Paul George'ile. Läks aga väga teisiti.
Kui esimesel aastal suutis Monta Ellis veel oma varasema taseme kuidagi välja mängida, visates keskmiselt 13,8 punkti mängus, siis 2016/17. hooajaks oli selge, et aeg on oma töö teinud. Ellis vajus vaikselt pingile ning piirdus lõpuks keskmiselt 8,5 punktiga mängus.
Kuna Ellis tekitas pingeid ka riietusruumis, leidsid Pacersi ninamehed, et lihtsam on viskav tagamees lepingust välja osta. Nõnda talitades õnnestus Indianal mööda nihverdada ka Ellise lepingu viimasest aastast, mis pidanuks olema «mängija valik» (player option – K.J.).
See tähendas, et 22,9 miljoni asemel tuli Pacersil mehele maksta «kõigest» 11,2 miljonit. See otsustati aga jällegi ajatada ning nõnda tiksubki 2017. aasta kevadel viimati NBAs platsile jooksnud Ellise pangakontole juba viis aastat järjest 2,25 miljonit dollarit.
2016. aasta suvel, kui NBA palgafond tegi ühe aastaga pöörase hüppe, tõustes 70 miljoni pealt 94,1 miljoni peale ehk 32 protsenti, õnnestus lisaks Lakersile end nurka värvida ka New York Knicksil.
Nemad viskasid neli aastat ja 72 miljonit dollarit väärt lepingu ette Joakim Noahle, kes sellele mõistagi alla kirjutas. Juba toona küsitava väärtusega lepingut on tagantjärele kirjeldatud kui klubi ajaloo kõige hullemat.
Põhjus selleks on lihtne: Noah käis kahe aasta jooksul Knicksi eest väljakul kõigest 53 kohtumises, visates keskmiselt... 5 punkti.
2018. aasta oktoobris ehk kolmanda hooaja alguses otsustasid klubiisad viimaks keskmängija lepingust lihtsalt välja osta. Noah, kes pidanuks veel kahe aasta eest teenima 38 miljonit dollarit, polnud aga nõus grammigi järeleandmisi tegema.
Nõnda ei jäänudki Knicksil muud üle, kui maksta mehele esmalt 2018/19. hooaja eest 18,5 miljonit dollarit ning seejärel ka ülejäänud 19,2 miljonit. Tõsi, see viimane ajatati kolme aasta peale, mistõttu teenis Noah veel tänavugi 6,4 miljonit dollarit.
Pärast New Yorgi ahelatest pääsemist kandis Noah põgusalt veel ka Memphis Grizzliesi ja Los Angeles Clippersi särki, kuni mullu märtsis viimaks ketsid varna riputas.
Selleks, et artiklis kirjeldatud lepinguid ning kogu NBA loogikat paremini mõista, tuleb aru saada, et Põhja-Ameerika korvpalliliigas on meeskondadele ette antud kindel palgafond ehk salary cap.
See tähendab, et iga hooaja eel pannakse paika kindel palgalagi, kust niisama naljalt ükski meeskond üle ei lähe: tänavu on selleks piiriks 112,4 miljonit dollarit.
Selleks, et mängijatel niisama nahka üle kõrvade ei tõmmata, tuleb igal meeskonnal kulutada vähemalt 90 protsenti palgafondist.
Kui NFLis ja NHLis ehk Ameerika jalgpalli ja jäähoki profiliigades on palgalagi jäik ehk niisama naljalt sellest keegi läbi ei murra, siis NBAs eksisteerib juba rohkem erandeid, mis võimaldab meeskondadel ka rohkem kulutada.
Lisaks on tiimidel võimalik rohkem palgaraha letti lüüa, kuid sellel on oma selge hind (luxury tax). Kõige lihtsamalt öeldes: iga enammakstud dollari eest tuleb maksta 1,75–4,75-kordset hinda.
Näiteks: tahad minna kaks miljonit üle palgalae, maksa 1,5 miljonit dollarit juurde. See summa tuleb välja käia juba klubi omanikul ning raha läheb liigale, kes seejärel jagab selle palgapiiridesse mahtunud meeskondade vahel.
Kõige markantsem luxury tax'i näide pärineb hooajast 2005/2006, kui New York Knicksi omanikul James Dolanil tuli oma taskust tasuda 62,3 miljonit dollarit.
LeBron Jamesi ja Dwyane Wade'i järel Miamis neli aastat kolmandat viiulit mänginud – ja vastavalt sellele ka raha saanud – Chris Bosh sai oma palgapäeva 2014. aasta 30. juulil, mil lõi Heatiga käed neljaks aastaks. Too kontraht pidanuks talle sisse tooma 118 miljonit dollarit.
Paraku sekkus seejärel mängu saatus: järgmise aasta veebruaris avastati Boshil kopsust ohtlik tromb, mistõttu tuli tal hooaeg enneaegselt lõpetada. Trombist tulenevalt läks mängumees põhjalikele uuringutele, mille käigus ilmnes, et tema verevarustus ei soosigi korvpalli mängimist.
Esialgu Bosh küll veel üritas, kuid 2016. aasta veebruaris avastati tema soontest järjekordne tromb – sedapuhku jalast – ning nii liiga kui ka klubi arstid käskisid tal uuesti korvpallist aja maha võtta.
(Õrnad) lootused karjääri jätkamise osas püsisid ca pool aastat, kuid kustusid, kui Bosh ei läbinud uue hooaja alguses NBA mängijate jaoks kohustuslikku arstilikku kontrolli.
Kuna Boshile sai saatuslikuks karjääri lõpetav haigus (career-ending illness), võimaldas liiga Heatil suure lepingu oma palgafondist maha arvestada. Boshile endale maksti, või õigemini makstakse, kogu jäänud summa ehk 52,1 miljonit dollarit aga välja.
Seda tehakse 434 393 dollari suuruste väljamaksetena, mis toimuvad kaks korda kuus ning lõplikult kustub Heati võlg mehemüraka ees tänavu novembris.
Kuigi legendaarne Kevin Garnett lõpetas oma karjääri juba 2016. aastal, saab ta siiamaani Boston Celticsilt raha. Põhjus on imelihtne: see oli mehe enda soov!
Nimelt sõlmiski ta omal ajal klubiga lepingu, et osa tema palgast jääb n-ö reservi ajaks, mil ta karjäärile lõplikult joone alla tõmbab. Too klausel nägi ette, et Celtics maksab Garnettile seitsme aasta jooksul kokku 35 miljonit dollarit ning viimane viie miljoni dollari suurune palgatšekk pannaksegi tänavu varasuvel mehe poole teele.
1. Steph Curry (Golden State Warriors) 45,7 miljonit dollarit
2. John Wall (Houston Rockets) 44,3 miljonit dollarit
3. Russell Westbrook (Los Angeles Lakers) 44,2 miljonit dollarit
4. James Harden (Philadelphia 76ers) 43,8 miljonit dollarit
5. LeBron James (Los Angeles Lakers) 41,2 miljonit dollarit
6. Kevin Durant (Brooklyn Nets) 40,9 miljonit dollarit
7. Giannis Antetokounmpo (Milwaukee Bucks) 39,3 miljonit dollarit
8. Paul George (Los Angeles Clippers) 39,3 miljonit dollarit
9. Damian Lillard (Portland Trail Blazers) 39,3 miljonit dollarit
10. Kawhi Leonard (Los Angeles Clippers) 39,3 miljonit dollarit