Ma ei teadnud veebruari alguses Ida-Ukrainas filmi tehes, millal sõda algab. Olin kindel, et see tuleb. Kui suur sõda algas, läksin Poola-Ukraina piirile selle eest põgenevaid ukrainlasi filmima. Eestisse tagasi. Sõidan mööda Eestit, kohtun ukraina inimestega. Kirjutasin Ukrainas, Poolas ja kirjutan nüüd Eestis Postimehele päevikut. Järgnev on vaid killud kirjutatust. Olen seda usku, et lugeja saab nendest katki tehtud inimeste lugudest endale oma pildi kokku laduda.

Ljudmila poeg jäi teadmata kadunuks 2014. aasta kaitselahingutes. Tema surnukeha ei ole leitud. Iga kord, kui Ljudmila näeb kedagi oma kodu aknast möödumas, tõstab ta pea, et vaadata, ega poeg koju tulnud. Iga ukseklõpsatus paneb ta võpatama. Äkki tuli poeg. Öösel rahutu une ajal võitleb ta sõjas ja vabastab oma poega. Kui poja pojalt, kes juba kaheksa-aastane, küsib keegi, kus tema isa on, vastab poeg – isa sõdib. Ta ei ole isa kunagi näinud, aga ootab teda koju.

Kommentaarid
Copy