N, 9.02.2023

Nädala mõte: keelamine hakkab kätte maksma

Riina Martinson
, Maa Elu toimetaja
Nädala mõte: keelamine hakkab kätte maksma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Mets. 
Mets. Foto: Arvo Meeks

Põllumajandus on koondunud suurte tootjate kätte ja tänu sellele saame soodsa hinna eest leiba, kapsast ja piima osta. Samas ei meeldi, millist lõivu loodusele maksma peab: ühe kultuuri all üüratud põllud, mida linnainimese mõistes mürgitatakse ja kust elurikkus kadunud – pole tolmeldajatel monokultuursel põllul suurt midagi teha ega põllulindudel kohta pesitseda.

Sarnane suund on metsanduses, üha enam erametsa koondub suurte juriidiliste omanike kätte, välismaised firmad nende seas. Seda ei saa neile ette heita, sest loomulikult tahab äriühing kasvava väärtusega vara soetada. Pigem peab mõtlema, miks eraisikud metsa maha müüvad. Mitte pelgalt küpse metsa raieõigust, vaid astuvad lõplikult metsaomanike ringist välja.

Aina lisanduvad piirangud ja keelud muudavad metsaomanike elu keeruliseks ja plaanid ebakindlaks. Lisaks igast nurgast tulev sõnapeks, kui keegi metsa langetab. Isegi kui su metsal lendorava, Natura või muid piiranguid peal pole ja võiks majandada, siis talvel on metsalangetusfirmad hõivatud suurtega ja eraomanik oma väikese mahuga ei pääse löögile. Kevadel oleks võimalik metsafirma palgata, aga siis algab lindude pesitsusrahu keeld.

Nagu iga aed on erinev, nii majandab iga omanik metsa isemoodi ja see tagab metsade mitmekesisuse. Kui metsad koonduvad suurte kätte, siis nemad on keskendunud ühetaolisele majandamismudelile. Suured äriühingud on valmis ostma ka looduskaitseliste piirangutega metsa, sest neil on juriidilist oskust ja jõudu piirangute vahel laveerida või lihtsalt aega oodata soodsamat hetke.

Viimane aeg on mõelda, kuidas tagada, et Eesti inimene tahaks endale kuuluvat metsa hoida. Senine näitab, et peksmise ja keelamise taktika muudab olukorra hullemaks, nii omaniku jaoks kui ka metsa tervist silmas pidades.

Märksõnad
Tagasi üles