N, 2.02.2023

KULTUUR ⟩ Privet, gorod Narva!

Tallinn Music Week Narvas
Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Privet, gorod Narva!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Südalinnas, agulis, mu tunded kinni vagunis... Nublu, Gameboy Tetriiiiis!!!   FOTO: Feliks Voloz
Südalinnas, agulis, mu tunded kinni vagunis... Nublu, Gameboy Tetriiiiis!!! FOTO: Feliks Voloz Foto: Feliks Voloz
  • Kui muidu tuksub Narva süda omaette rütmis, siis nüüd tuksus see Tallinnale omases kiires tempos.
  • Narva lavad olid žanriliselt vabamad, kuid raske oli leida midagi, mis poleks folk või elektroonika.
  • Õhtu lõpetasid taevast alla sadanud pussnoad ja pime öö.

Mõnda aega tagasi, kui ma veel püsivamalt Tartus elasin, tehti mulle ettepanek Narva sõita. Kurtsin vastuseks, et ei tea, kas on ikka tarvis – Tartust Narva on õige pikk tee, peaaegu viis tundi –, mispeale mu vestluspartner küsis, kustkaudu ma Narva sõidan. Ütlen ausalt, minu jaoks tundus tol hetkel vägagi loogiline, et Tartust Narva saab ainult läbi Tallinna. Peipsi järv on ometigi ees! Tuli välja, et otse saab ka.

Ega ma tegelikult ei mäletagi, millal viimati Narvas käisin. Kunagi käisin korra linnuses, Kreenholmis ringkäigul olen ka käinud. Linna nägin seejuures vaid nii põgusalt, kui ühest punktist teise sõites autoaknast paistis – nii et peaaegu nagu polekski näinud. Muru jäi katsumata ja akendesse piilumata, inimesigi nägin vaid vaevu. Narva on seetõttu olnud minu jaoks alati perifeeria ainult selle kõige paremas tähenduses – see on nii kauge ja põnev, peaaegu eksootiline ja meelitlev, kusagil kaugel alati olemas, omaette ökosüsteemi ja vereringega.

Tallinn Music Week – Narva

7.–8. mai 2022 Narvas

Siin, seal, iga nurga peal

Tallinn Music Week, mis sedakorda lõppes Narvas, loob siin justkui erandi. Kui Narva süda tuksub muidu omaette konstantses rütmis, siis sel ühel nädalavahetusel liikus linn Tallinnale omases turbulentses tempos, õige kaootiliselt ja kuidagi elust läbi vihisedes, nagu oleks nurga taga ees ootamas maailma lõpp. Kogu aeg oli kuhugi minna, kuskil olla, midagi teha, vaadata ja avastada, millekski valmistuda ja millessegi sisse elada. Seejuures on ikkagi tunne, et midagi jäi nägemata, keegi jäi kuulmata ja antud aeg jäi üürikeseks.

Siiski-siiski. Tallinn Music Week võlub ometigi just sellega, et raske on ennustada, mis järgmise nurga taga ootab. Kui sa ei ole just jäigalt kindel selles, mida ja keda sa täpselt näha tahad, vaid vastupidi, käid avatud kõrvadega ringi ja ootad, et elu ise sind üllataks, on TMW suurepärane võimalus kogeda nii kultuuri kui ka muusikat.

Häda oli selles, et pärast seda, kui ma nägin Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses Arvo Pärdi loomingut, ei tundunud miski muu festivalikavas enam eriti apetiitlik.

Narva programm oli selles mõttes kontsentreeritum, et suuri lavasid oli kaks – üks Vaba Lava teatrikeskuses, teine Kreenholmis – ja lisaks oli üle linna laiali puistatud käputäis väiksemaid lavasid ja kontserdisaale, millest enamik jäi kahest suurest lavast nii kiviviske kaugusele. Oleneb muidugi, kui suure hooga visata. Seejuures olid lavad žanriliselt kuidagi vabamad, isegi mängulisemad, kuigi raske oli leida midagi, mis ei oleks kombanud folgi või elektroonika piire.

Häda oli selles, et pärast seda, kui ma nägin Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses Arvo Pärdi loomingut, ei tundunud miski muu festivalikavas enam eriti apetiitlik või eriline. Kõik tundus liialt ilmalik, olevikuline ja ordinaarne, mina aga olin kirikust lahkunud kui verivärske, peaaegu lapseohtu vaimuga inimene. Maailm oli minu jaoks avardunud, kõik teed valla ja muusikal minu jaoks mingi uus tähendus, mida plaate kuulates naljalt ei taju.

Mari Kalkun Narvas, Vaba Lava teatrikeskuses FOTO:
Mari Kalkun Narvas, Vaba Lava teatrikeskuses FOTO: Foto: Maxim Dubovik
Soome indie-rock grupp NEØV FOTO:
Soome indie-rock grupp NEØV FOTO: Foto: Maxim Dubovik

On see vihm või pisarad?

Aga Mari Kalkun oleks minu meelest siiski vabalt võinud Vaba Lava teatrikeskuses esineda tunde, enne kui mul tema õrnast kandlehäälest ja malbest vokaalist küllalt saanud oleks. Mulle peaaegu tundus, nagu ta oleks esitanud vaid ühe laulu, kui niigi üürike pooltund juba läbi sai ning ülemisel korrusel NEØV alustas. NEØV ei olnud kindlasti halb. Halvad polnud ka Maud või gameboy tetris, kuid Mari Kalkun oli midagi muud. Oli tundlikum ja pakkus hingekosutust ja soojust veel enne, kui seda soojust tegelikult tarvis oli.

Tegelikult oli minu fookus päeva algusest saati koondunud peamiselt Kreenholmi Station Narva lavale. Ühest küljest seetõttu, et kõik muu tundus kava järgi justkui varemalt nähtud, eriti mis puudutas Vaba Lava, Tirzah aga oli nägemata ja Floating Pointsist nii palju räägitud, et patt olnuks neist mööda minna. Teisalt aga seetõttu, et mulle meeldib alati rohkem sihitult ringi uidata kui ühe koha peal oodata ja pillimeeste vaheldumist vaadata ja ma tundsin, et Kreenholm annab mulle selleks paremad võimalused.

Meloodiline ja emotsionaalne Tirzah FOTO:
Meloodiline ja emotsionaalne Tirzah FOTO: Foto: Jelizaveta Kuznetsova

Erilist uitamist muidugi ei toimunud, sest selleks ajaks, kui Genka & DEW8 koos kolleegidega saareriigist Station Narva lavale astusid, sadas taevast alla pussnuge ja taevas oli pime, nagu oleks öö varakult üle Narva laotunud.

Nagu helendavad millimallikad vihmas... FOTO:
Nagu helendavad millimallikad vihmas... FOTO: Foto: Anastassia Volkova

Pimedas öös varemete vahel oli muusika kuulamine omaette postapokalüptiline kogemus, kus muu maailm on korraga siinsamas ja lõpmata kaugel, ja Tirzah, keda ma Station Narva lavale enim ootasin, ajas mind pea esimesest noodist südantlõhestavalt nutma ning ainult rõõm sai olla sellest, et vihm mu pisarad endaga kaasa viis. Mõnikord mõjub muusika nii – see puudutab. Ja ma sain laupäeval Narvas päris mitu korda muusika poolt niimoodi puudutatud, et kõik tegi haiget, tegi rõõmsaks, paitas meelt ja reetis siis ning nõnda üha uuesti ja uuesti.

Ma ei mäletagi, mida Floating Pointsi ajaks lõpult tundsin. Küllap kõike korraga.

Floating Points polnud mõne jaoks ehk see, mida oodati, ent külmas öös ja vihmasajus olid need rütmid täpselt see, mida inimesed vajasid FOTO:
Floating Points polnud mõne jaoks ehk see, mida oodati, ent külmas öös ja vihmasajus olid need rütmid täpselt see, mida inimesed vajasid FOTO: Foto: Anastassia Volkova
Märksõnad
Tagasi üles