L, 4.02.2023

AK FOOKUS ⟩ Jüri Luik: Ukrainat tuleb toetada nii palju, et Vene väed oleks selgelt kaotanud

Intervjuu
Teet Korsten
, ajakirjanik
Jüri Luik: Ukrainat tuleb toetada nii palju, et Vene väed oleks selgelt kaotanud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Jüri Luik on poliitilistel ja diplomaatilistel ametikohtadel Eesti Vabariiki teeninud rohkem kui 30 aastat. Nii pika karjääri tõttu on tal tulnud mõnel positsioonil olla ka mitu korda.
Jüri Luik on poliitilistel ja diplomaatilistel ametikohtadel Eesti Vabariiki teeninud rohkem kui 30 aastat. Nii pika karjääri tõttu on tal tulnud mõnel positsioonil olla ka mitu korda. Foto: Madis Veltman

Kui kauaaegne diplomaat ja poliitik Jüri Luik asus eelmise suve lõpus taas Brüsselisse suursaadiku kohale NATO juures, ei kujutanud ta ette, millised kogu maailma julgeolekut vapustavad muutused peagi aset leiavad. Kui vahepeal tundus suurima maailma ähvardava ohuna globaalne soojenemine, siis nüüd on Venemaa Föderatsioon ja Vladimir Putin toonud oma tegevusega kõige otsesemal moel kõigi teadvusesse taas vanade roomlaste tarkuse si vis pacem, para bellum (ladina keeles «Kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks»).

Sageli armastatakse tõmmata ajaloolisi paralleele. Kui läheme selle mänguga kaasa ja üritame tõmmata paralleele Teise maailmasõjaga, siis millises hetkes me praegu asume? Kas oleme veel 1939. aasta septembris või hoopis juba 1945. aasta kevades?

Inimkonna ajalugu, kaasa arvatud 20. sajand, on ikkagi sõdade ja revolutsioonide ajalugu. Arvestame aegagi nii, et «see oli kahe ilmasõja vahel» ja «see oli pärast suurt sõda», «see oli külma sõja lõpus» ja «see oli Vietnami sõja ajal».

Sõjad on julgeolekusüsteemi tugevusproov. Ühelt poolt need lammutavad ja teiselt poolt ehitavad midagi uut. Ja pärast sõja lõppu näeme, mis on tegelikult püsti jäänud, mis pole olnud pehkinud ja mida tuleb uuesti üles ehitada.

Praegu peame mõtlema juba ka tulevikule, teie küsimust laiendades n-ö 1945. aastast edasi. Mõni aasta pärast sõja lõppu võime öelda täpselt, milline on uus, sõjast välja kasvanud julgeolekusüsteem. Fakt on, et see sõda on juba praegu Euroopa julgeolekut mõjutanud ja hakkab seda veel väga suurelt mõjutama.

On päris selge, et väga paljud sammud, mida praegu astume – nagu deklareerimine, et Ukraina peab selle sõja võitma, või relvade andmine või Soome ja Rootsi NATOsse võtmine või majandussanktsioonid Venemaa suhtes –, kujundavad uut Euroopa julgeolekukorraldust ja näitavad kätte suunad, mis hakkavad pärast sõja lõppu – kord see sõda lõpeb! – Euroopat mõjutama.

Venemaa kiire metamorfoos kurjuse poole on olnud uskumatu. Kas teil on selle teemaga eriline side, olete ju olnud suursaadik Moskvas?

Jah. Venemaa allakäik on olnud ses mõttes traagiline, et ükskõik mida me arvame Boriss Jeltsini ajast – seal oli tõesti palju igasuguseid asju, mis jäid tegemata –, aga riik oli ikkagi enam-vähem tugevate demokraatia elementidega. Jeltsini esimesel valitsemisajal oli meedia suhteliselt vaba. Sealt on ajaloolises mõttes väga kiiresti tagasi mindud.

See on ka hea õppetund, et palju jäeti tegemata. Näiteks KGB/FSB jäeti laiali saatmata. Vastupidi, FSB glorifitseerimine hoopis jätkus. Üks tulemus oli ka Vladimir Putini saamine presidendiks. Ka Nõukogude Liit ei saanud väärilist hinnangut, isegi Lenin jäeti Punasele väljakule.

Rääkisin isiklikult kunagi ammu vene demokraatidega, kelle võimuses oleks olnud Lenin sealt ära viia. Nad lõid käega ja ütlesid: «Mis tähtsust sel on? Babuškad käivad seal kummardamas – las käivad. Unustavad korraks, et pensionid on väikesed.» Demokraadid, kellega rääkisin, on nüüd meie hulgast juba lahkunud, mõni võimude käe läbi.

Ka lääs harjus Putiniga ning leiti, et las venelased teevad riigi sees, mida tahavad – peaasi, et nad on välis- ja eriti kaubanduspoliitikas meile partnerid. Seegi oli ränk viga. Sest sisemine diktatuur annab diktaatorile vabad käed ka välispoliitikas. Näeme seda praegu. Putin on kogunud riigis võimu enda kätte, mingitki võimude tasakaalu enam pole, keegi teda peatada ei suuda ja ta on hakanud ellu viima oma n-ö välispoliitilist programmi.

Nõuda Venemaalt demokraatlikku arengut ja vaba meediat pole pelgalt humanism, see on otseselt lääne julgeoleku huvides. Mingil ajal jätsime selle väga unarusse.

Paljud analüütikud toonitavad, et kogu maailmale oli üllatus ukrainlaste vaprus ja visadus, mida nad sõja esimestest hetkedest ilmutavad. Ameerika Ühendriikide hinnang olevat olnud, et ukrainlased peavad vastu kolm päeva ja tasub panustada hilisema partisanivõitluse toetamiseks.

Minu arust ei kaheldud, et ukrainlased kaitsevad oma riiki. Mida ei osatud hinnata, oli see, kas ukrainlaste sõjaline organiseeritus, relvastus, reageerimiskiirus, relvade tehnoloogiline tase on piisav vastukaal venelastele. Ja selgus, et on! Ja see oli väga hea üllatus.

Ukrainlased on seda sõda pidanud üliprofessionaalselt. Alates strateegilisest kommunikatsioonist, mida teeb võrratult president Zelenskõi, kes hoiab kogu aeg maailmas üleval ühte ja väga selget ning kõigile väga arusaadavat sõnumit: Ukraina ei sõdi mitte ainult oma iseseisvuse eest, vaid ka Euroopa ja globaalsete väärtuste eest. Riigid ja rahvad on sellega väga hästi kaasa läinud.

Kuskil pole praegu rahuliikumist, mis oli nt Iraagi sõja ajal – miljonid inimesed olid tänaval. Nüüd on pigem vastupidi: kui on mingi meeleavaldus, siis nõutakse üha suuremate kaliibritega raskerelvade saatmist Ukrainale. Saadakse aru, millised on panused. Teiseks ukrainlaste oskus pidada maismaa manööversõda ja hoida samas ka oma õhuruumi ikkagi suuresti kontrolli all. Venelased pole õhus ülekaalu saavutanud. See on unikaalse professionaalsuse tunnus, sest ukrainlaste keskmaa ja pikamaa õhutõrje pole kindlasti võrreldav venelaste võimekusega. Aga ukrainlased on võtnud oma relvadest absoluutse maksimumi.

Märksõnad
Tagasi üles