N, 2.02.2023

Arstid otsivad lahendust pika Covidi põdejatele: «Läheb keeruliseks, aga tahaks terveks saada»

Kadri Tammepuu
, ajakirjanik
Arstid otsivad lahendust pika Covidi põdejatele: «Läheb keeruliseks, aga tahaks terveks saada»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Taastus- ja spordiarst Eduard Tsvetkov teeb enne personaalse harjutuskava koostamist moodsa koormustestiga kindlaks patsiendi tervisenäitajad, et treenimine oleks ohutu.
Taastus- ja spordiarst Eduard Tsvetkov teeb enne personaalse harjutuskava koostamist moodsa koormustestiga kindlaks patsiendi tervisenäitajad, et treenimine oleks ohutu. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu PM
  • Arstid saadavad taastusravile liiga väheseid.
  • Noorte pika Covidi kõige raskem vorm on krooniline väsimus.
  • Füüsiline aktiivsus muudab elu taas elamisväärseks.

Kriisides tabavad kärped tihti taastusravi, kuigi pika Covidi põdeja, südame- või kopsuhaige aitab koduseinte vahelt välja ja süstib talle elutahet just universaalne vastupidavus-, jõu- ja hingamislihaste treening, mis ei maksa palju.

Kevadisel pärastlõunal väntab kümme eri vanuses naist-meest reipa muusika saatel Lasnamäe Medicumi saalis veloergomeetrit. «Numbreid on nii palju, ei teagi, mida need kõik tähendavad,» uurib samal ajal enda ees ekraani uustulnuk Aleksander (65), kes sattus taastusravile pika Covidiga. «Oskan siit vaadata pulssi, näen, kui palju kilomeetreid ja mis kiirusega läbi sõitnud olen.» Füsioterapeut peab ise mehe koormusel pilku peal.

Seitsmeaastase staažiga füsioterapeudi Veronika Lavrentjeva ülesandeks on saalis või basseinis läbi viia nii individuaalseid kui ka rühmatreeninguid. «Patsiendid jagatakse rühmadesse põhimõttel, et kes ratast vändata või kangi tõsta ei jõua, alustab basseinist,» selgitab ta.

Rühmatreening veloergomeetril ei küsi vanust. Lasnamäe Medicumis kasvatavad füsioterapeudi pilgu all ühiselt võhma nii pika Covidi põdejad, südame- kui ka kopsuhaiged.
Rühmatreening veloergomeetril ei küsi vanust. Lasnamäe Medicumis kasvatavad füsioterapeudi pilgu all ühiselt võhma nii pika Covidi põdejad, südame- kui ka kopsuhaiged. Foto: Mailiis Ollino/pärnu Pm

Ruumi teises otsas sõtkub energiliselt pedaale Janek (33). «Täna läheb mul siin kolmas päev: teist korda olen rattal, eile tegin jõutrenni. Tunnen, kuidas võhma hakkab vaikselt juurde tulema.» Kohal peab mees käima tööpäeviti, kokku kaks kuud, sest märtsi lõpus tuli ta operatsioonilaualt. «Mul oli infarkt,» ütleb Janek, kes nii noorena sellist asja mõistagi kahtlustada ei osanud. Kuigi ka paar nädalat varem olid mehe vasakut kätt aeg-ajalt läbinud nõrkusehood, arvas ta, et on õla lihtsalt ära maganud.

«Ühel päeval tundsin, et hingata on harjumatult raske, vasak käsi oli kuidagi eriti nõrk, aga ei valutanud, sain seda tööl siiski kasutada. Kolleegid veel ütlesid, et olen näost kuidagi ära vajunud, ent ma ei teinud neist välja.» Kui Janek koduteel Mustamäe haigla EMOst möödus, torkas korraga pähe, et astuks õige sisse. «Arstide sõnul tulin õigel ajal. Sündmused arenesid haiglas nii kiiresti, et ei jõudnud kartma hakatagi, enne viidi mind juba narkoosi. Nüüd on mul südames stent – selline metallkarkass, mis laseb soonest jälle verd läbi,» sõnab ta.

Kohe tavapalatisse viimisel soovitas arst Janekile, et võtku too kindlasti taastusravi, sest elu on veel ees. «Olin saatekirjaga nõus, aga ei teadnud täpselt, millal peaksin alustama.» Järjekorda pannes pakuti talle esimest vaba aega kolme nädala pärast.

Taastusarst Eduard Tsvetkovi sõnul tuleks taastusraviga alustada kaks nädalat pärast infarkti ehk oluliselt varem, kui seda praegu tehakse. «Aktiivne taastamine on sama elementaarne kui aspiriini võtmine – mõlemad soovitused on infarkti järel patsiendi edasise saatuse huvides võrdselt tähtsa kaaluga, ometi kõik taastusravisse ei jõua.»

Eestis saab võrreldes Euroopaga taastusravi ligi kolm korda vähem infarktihaigeid. Viimati näitas riigikontrolli 2006. aastal läbi viidud analüüs, et ravini jõudis õigeaegselt 2,7 protsenti ja hilinenult kümme protsenti südamehaigetest. «Seda on ikka väga vähe,» leiab Tsvetkov, kes oma sõnul ei usu, et seis oleks praegu oluliselt parem.

Isegi kui infarktihaige tahab end liigutama hakata, kardab ta südamele kahju teha. «Uuringutega saab kindlaks teha, millise intensiivsusega tegevus on ohutu,» lausub taastusarst Aleksandra Butšelovskaja. Uue infarkti vältimiseks tuleb lisaks treenimisele muidugi paika sättida ka vererõhk, kehakaal ja toitumine ning jätta maha suitsetamine. «Kuigi mõnikord loodetakse, siis sellist imetabletti, mis kõik need asjad inimese eest ära teeks, ei ole ega tule,» ütleb ta.

Pikk Covid tõi palju patsiente

Teisel korrusel saabub dr Tsvetkovi kabineti ukse taha neli nädalat koroonat põdenud Anžela (26). «Pärast Covidit peksleb mu süda ka rahuolekus liiga kiiresti, 130–140 korda minutis, nii juba mitu kuud. Lisaks väsin ruttu. Varem olin terve ja tegin mõõdukalt trenni. Perearst saatis mu kõigepealt südamearsti juurde ja kuna seal midagi ei leitud, suunati siia,» räägib naine, kel seisab ees koormustest veloergomeetril. «Kuulsin, et siin tuleb hakata käima iga päev. Töö kõrvalt läheb see keeruliseks, aga terveks tahaks ka saada.»

Pika Covidi haigete arvu täpselt ei teata

  • Kuue kuu jooksul, 2021. aasta septembrist 2022. aasta veebruarini haigestus pikka Covidisse ligi 2600 patsienti (921 meest ja 1661 naist), kelle keskmine vanus oli 44 eluaastat. Nüüdseks on neist surnud 57.
  • Pika Covidi haigetest 98,5 protsenti olid koroonaviiruse vastu vaktsineerimata.
  • Pikk Covid algas neil keskmiselt 6 kuud (vahemikus 3 kuud kuni 1,8 aastat) pärast koroonaviirusega nakatumist.
  • Kuus kuud varem, 2021. aasta aprillist septembrini leiti koroonaviirus ligi 151 000 inimesel, mis näitab, et pikka Covidisse haigestub ligikaudu 1,7 protsenti nakatunutest.

Allikas: haigekassa

Euroopas märgati juba 2020. aastal, et osa Covidi-haigeid jääb pikalt põdema. «Erialaselts käis välja mõtte, et äkki aitab taastusravi,» meenutab Butšelovskaja, kelle sõnul haarasid ka nemad Eestis ideest kinni, sest hädas patsiente muudkui kogunes. «Alguses oli see nagu jalgratta leiutamine – kogemust polnud, ent pidime olema kindlad, et me ei tee taastamisega kellelegi liiga.» Praeguseks on Medicumi taastusosakonnast läbi käinud ligi 1500 koroonapatsienti, ent kõik ei vaja pikka ravi.

Näiteks toob Butšelovskaja hingamismustri häired, mis paistavad koormustestil hästi välja: «Hingatakse kas liiga pindmiselt, liiga sügavalt või üldse ebaühtlaselt, sest diafragma ehk hingamislihas ei tööta nagu peab.» Ühele noorele piisas tervenemiseks vaid õigesti hingama õppimisest. «Kui neiu oli paar nädalat hingamisharjutusi teinud, läks ta neljandale korrusele, ilma et oleks enam hinge matnud. Varem pidi ta igal korrusel hingeldades peatuma.»

Noored jõuavad ravile liigse väsimuse, õhupuuduse või POTSi ehk posturaalse ortostaatilise tahhükardia sündroomiga. «Lihtsamalt öeldes: veri jääb püsti tõustes keha alumisse ossa seisma ega jõua ajuni, mistõttu hakkab süda kiiremini verd juurde pumpama. Süda puperdab, pea käib ringi, tekib nõrkus ja väsimus,» selgitab arst.

Väsimust võib jagada kaheks. Butšelovskaja kinnitusel on viirusjärgse väsimusega lihtsam: inimene treenib paar kuud ja saab terveks. Küll on aga ülimalt raske aidata kroonilise väsimusega patsiente. Neid on õnneks vähe, aga nad ei talu üldse koormust. «Pärast harjutuste tegemist tekib neil ebaloomulik väsimus, mis ei seostu sellega, kui palju nad on pingutanud. Suur väsimus ei pruugi tulla kohe, vaid alles mõne päeva pärast, ja sellest magades lahti ei saa. Neile paraja koormuse leidmisega on arstil ja füsioterapeudil tükk tegu. Mõned ka loobuvad ravist, sest ei jõua füüsiliselt kohal käia,» nendib arst, kelle sõnul ei saa tuttavad tihti aru, kui tõsine see haigus päriselt on.

Jõutrenn hirmutab

Kehva seisu satuvad tihtipeale just krooniliste kopsuhaigustega patsiendid, enamjaolt eakad. «Kui inimene tunneb pingutamisel õhupuudust, mis ei ole mugav, hakkab ta alateadlikult vähem liikuma,» märgib Butšelovskaja. Õhupuudus süveneb, sest kui ei liigu, langeb kehaline vastupidavus – see viib veel suurema õhupuuduseni, mistõttu liigutakse veelgi vähem. «Nagu allakäiguspiraal, millest pääseb välja ainult õige koormusega treenima hakates. Taastusravi ei tee kopse terveks, ent arendab lihaseid, sealhulgas südamelihast. Liikumine muutub organismile säästlikumaks ehk sama pingutus kulutab vähem jõudu ja inimene jõuab rohkem,» räägib arst.

Sageli tõrjutakse kangi või hantlite tõstmist. «Milleks mulle jõutrenn – kas te tahate minust kulturisti kasvatada?» küsitakse Butšelovskajalt. «Selgitan siis, et koti tassimine on samasugune jõuharjutus, ent parem on trenni teha regulaarselt ja õigete raskustega.» Kaaslaste eeskuju toimib samuti, mistõttu viiakse läbi palju rühmatreeninguid. Heal juhul kohtub inimene seal uute tuttavatega, kellega hiljem koos omal käel jätkata. «See on ideaal!»

Taastusravi kuldreeglid

  • Funktsioone ja võimeid taastada on kasulikum intensiivselt iga päev 6–8 nädala vältel, mitte üks kord nädalas 6–8 kuu jooksul.
  • Individuaalne harjutuskava pannakse taastusravis kokku uuringute tulemusel.
  • Kardiopulmonaalse koormustestiga hinnatakse, kas süda saab piisavalt hapnikku ja verd, kui suurt koormust inimene talub ja kas koormuse ajal tekib tal rütmihäireid või ebatavalisi vererõhu muutusi. Ohutuks treenimiseks määratakse kindlaks pulsisageduse vahemik.
  • Spirograafias selgub, kui hästi kopsud töötavad. Mõõdetakse kopsumahtu ja hingamisteede läbitavust forsseeritud hingamisel.

Allikas: Medicum

«Meie juurde tullakse tihtipeale masendunult. Muidugi võtab tuju ära, kui ei saa isegi kodus midagi tehtud,» leiab füsioterapeut Lavrentjeva. Inimesed lihtsalt ei tea, milline jõud neis peidus on. Ent juba esimesed edusammud innustavad ja lõpuks soovitatakse ka viletsas seisus sõbrannal perearstilt taastusravi küsida.

Butšelovskaja peab taastusravis kõige tähtsamaks seda, kui inimene ise ütleb, et tal on palju parem. «Üks vanem proua, kes julges vanasti käia vaid ümber maja, rääkis mulle, et tema jalutuskäigud viivad teda nüüd Lasnamäelt vanalinna. Kroonilise kopsuhaigusega mees läbis meie juures taastusravi ja jookseb-mängib õues oma lastelastega. Varem ei saanud ta toastki välja. Kujutage ette, kui palju õnnelikumaks see inimeste elu muudab,» märgib ta.

Arenenud riikides luuakse tihedalt väiksemaid taastusravi kohti arvestusega, et need asuksid mugavalt kodu lähedal. Meil öeldakse, et tee trenni, aga inimene ei saa aru, kuidas ja millise koormusega on tal ohutu end liigutada. Butšelovskaja käib välja retsepti. «Jalutama minnes valige selline tempo, et ühe lause saab kaaslasega vahetada, ent pikemalt lobiseda pole mugav. Selg mingu veidi higiseks ja tekkida võiks kerge õhupuudus, kümne palli skaalal kuni viieni. Ent pulsist olulisem on märgata, mida te tunnete. Liigne õhupuudus või pearinglus näitavad, et tempot tuleb maha võtta või vahepeal puhata,» sõnab ta.

Märksõnad
Tagasi üles