K, 8.02.2023

AK ⟩ Poola nobelisti esikromaan kirjeldab elu mõtte vorme

Erik Aru
, majandustoimetaja
Poola nobelisti esikromaan kirjeldab elu mõtte vorme
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Olga Tokarczuk tänavu mais Jeruusalemmas.
Olga Tokarczuk tänavu mais Jeruusalemmas. Foto: Tsafrir Abayov

Juba poola kirjaniku Olga Tokarczuki (1962) debüütromaani «Ühe Raamatu otsijate teekond» (1993) esimesed read sisaldavad paari elementi, mis on tema hilisemates teostes läbivaks kujunenud: juhus ja teekond. Esimene peatükk, mis tegelikult on tähistatud numbriga 0, on aga kui eelvaade kõigile neile, mis on tulnud hiljem: kergelt müstilise hõnguga lugu, mille peategelaseks seekord leidlaps, kes mõistab aja ringjat olemust, saab hästi läbi loomadega ja kelle jaoks on sõnad asjade hing. Ainult et sõnu ei suuda ta ise väljendada.

Mõnes mõttes, nagu ehk esikteosele kohane, on see mulle näppu sattunud Tokarczuki romaanidest lihtsaim. Selge, lineaarselt kulgeva narratiiviga, armastusloo sugemetega teekonnaromaan, mille sündmustik leiab aset 17. sajandi eelviimasel kümnendil.

Kohati kaldub romaan vaat et seiklusjutuks, kuigi mitte päris meie aja mõttes, mil see žanrimääratlus eeldab vist üht pidevat möllu ja tagaajamist, olgugi et 2018. aasta Nobeli kirjanduspreemia pälvinud autor mõnele tegelasele ka otsa peale teeb. Samas liigituks romaan ehk seiklusjuttude sekka vanamoelises vormis, kus vahepeal arutatakse rahulikult igasugu küsimusi. Poeetilises, jõulises ja kaasahaaravas stiilis kirjutavale Tokarczukile heitis igatahes 1990ndatel vähemalt üks kriitik ette, et tema teosed olevat liiga lähedal meelelahutusele.

Samas ei saa öelda, et kirjanik oleks endale esikromaani puhul kuidagi lihtsa ülesande võtnud. Esiteks on ajalooline romaan juba olemuselt keeruline žanr, mis paneb kirjutaja ette terve rea valikuid, kuidas möödanikku kujutada. Teiseks on «Ühe Raamatu otsijate teekond» Tokarczuki mulle tuttavatest romaanidest selgelt kõige alkeemilisem. Alkeemia aga on üks väga riukalik valdkond.

Märksõnad
Tagasi üles