P, 10.12.2023

AJA AUK ⟩ Ajakiri, mis paneb ülevalt alla vaatama

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Viimase Wire’i kaas.
Viimase Wire’i kaas. Foto: Kaanepilt

Muusikaajakirjanduse surmast räägitakse kogu aeg. Ja siis on meil selline ajakiri nagu Wire, millel täitus/täitub tänavu suvel 40. aastanumber. Wire’it loetakse peamiselt ikka paberilt. See ei ole ajakiri igaühele, vaid peenenud maitsega muusikasõbrale. Sellisele, kes suudab vajadusel eristada improvisatsioonilise või müramuusika nüansse. Sellisele, keda huvitavad piiride kompamised. Sellisele, keda mõni võib pidada ka snoobiks, on sellises tõdemuses siis imetlust, halvakspanu või nende kahe segu.

Guardiani Wire’i sünnipäevale pühendatud pealkirjaks oli tsitaat praeguselt vastutavalt väljaandjalt Tony Herringtonilt: «Muusika väärib intelligentset käsitlust, kui seda peetakse elitistlikuks, las ta siis olla.» Samas intervjuus räägib Herrington, kuidas teda häirib enamiku konkureerivate ajakirjade viis kirjutada muusikast. «Ma vihkan Mojot,» ütleb ta, «ma peaksin olema selle ajakirja mudellugeja, aga vihkan seda tuhmi ja konservatiivset viisi, kuidas nad asju käsitlevad.»

Alustasid nad aastal 1982 džässiajakirjana. Selle juurde ei jäädud, vaid hakati uut nägu otsima. 1991. jõudis isegi Michael Jackson  ajakirja kaanel ära käia, mis džässifännid muidugi pahaseks ajas. Ajakirjal olevat siis olnud ka teatav identiteedikriis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles