T, 31.01.2023

AK ⟩ EKI keelekool: eesti kirjakeel sündis koloniaalkeelena, aga temas on vägi ja väetis

Kristiina Ross
, EKI juhtivteadur
EKI keelekool: eesti kirjakeel sündis koloniaalkeelena, aga temas on vägi ja väetis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
1739. aastast pärinev eestikeelne piibel. Foto loo juures illustreeriv
1739. aastast pärinev eestikeelne piibel. Foto loo juures illustreeriv Foto: Sille Annuk
  • Eesti kirjakeele lõid sakslased tüüpilise koloniaalkeelena.
  • Kirjakeel andis jõulise tõuke eesti rahvusliku identiteedi tekkeks.
  • Kirjakeel peab olema ühtne, aga vajab arenguks mitmekihilist toitepinnast.

Eesti kirjakeel loodi koloniaalkeelena. Aga suurt vahet pole: kõik kirjakeeled kehtestatakse vägisi. Eesti kirjakeele tekkeloost ja külakeele rollist kirikukeele arendamisel kirjutab Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Kristiina Ross.

Eesti kirjakeele esimene võimas versioon sai valmis 300 aastat tagasi. 1721. aastal ilmus selles keelevariandis pietistlike pastorite toimetatud kirikukäsiraamat, 1732 keele reegleid selgitav grammatika, 1739 piiblitõlge. Selle keele toel jõudsid eestlased 19. sajandi teisel poolel rahvusliku ärkamiseni: nii piiblitõlge kui ka käsiraamatu ühe osana ilmunud kirikulaulude tõlked püsisid kuni ärkamisajani peaaegu muutumatuna.

Vägeval kirjakeelel, mis kinnitas eestlaste rahvustunnet, oli üks nõrk koht: selle olid loonud sakslased. 1721. aasta käsiraamatu väljaandjad möönsid oma (saksakeelses!) eessõnas, et kindlasti oleks olnud võimalik sisu veel nõtkemalt ja keeleomasemalt edasi anda, kui «eesti rahvas vanadest aegadest peale sobivalt haridust oleks saanud ja sündinud eestlaste seast oleks kerkinud esile isikuid, kes oma isamaad selles osas vajalike abivahenditega abistada oleksid saanud». Paraku pole näiteks 17. sajandist teada tõesti mitte ühtegi eestlast, kes eesti keele edendamisega oleks tegelenud. Ja tollane pastorite kirikukeel ning talurahva maakeel olid teineteisest nii kaugel, et jäid vastastikku tihti arusaamatuks. Nii võisid pietistid 18. sajandi algul oma saavutuse üle õigusega uhked olla ja loota, et lõhe maa- ja kirikukeele vahel nüüd kaob. 

Näiteks piibli Ülemlaulus ütleb armunu oma ilmalike tunnete väljendamiseks mo sisekond hakkas tema pärast mo sees kolisema, kirikulauludes seostub armastus südamega, mis antakse Jumalale. Selle kõrval oli veel täies elujõus ka vana regivärsiline rahvalaul, milles süda pandi ühte ritta kopsu, maksa ja muude kehaosadega.

Eesti kirjakeel tekkis, jah, tüüpilise koloniaalkeelena: selle lõid võõra emakeelega inimesed oma arusaamade selgitamiseks ja oma tõe kehtestamiseks. Paratamatult oli see keel paljuski nende enda emakeele moodi. Samas ei ole eesti kirjakeele tekkelugu ka nii eripärane õnnetus, nagu esialgu paistab. Kirjakeelte loomisel võetaksegi enamasti eeskuju mõnest mainekast võõrkeelest. Ja kõik kirjakeeled kehtestatakse vägisi, teistsuguseid keelekujusid ja kehtestajatele sobimatuid mõttemaailmu kõrvale tõrjudes.

See ei tähenda siiski, et pietistide kirjakeel kaotanuks erinevuse küla- ja kirikukeele vahel. Ühine kirjakeel lõi võimaluse rahvusliku identiteedi tekkimiseks, aga ei saanudki teisi keelekujusid tasalülitada, sest ta vajas neid. Õieti oli juba kirjakeele enda sees erinevaid tasandeid ja maailmu. Näiteks piibli Ülemlaulus ütleb armunu oma ilmalike tunnete väljendamiseks mo sisekond hakkas tema pärast mo sees kolisema, kirikulauludes seostub armastus südamega, mis antakse Jumalale. Selle kõrval oli veel täies elujõus ka vana regivärsiline rahvalaul, milles süda pandi ühte ritta kopsu, maksa ja muude kehaosadega. Saksakeelsetes protokollideski leidub vihjeid ja lühikesi tsitaadijuppe mahlakast maakeelest ning roppu külasõimu.

Rahvusliku identiteedi loomiseks pidi kirjakeel olema ühtne ja üheselt mõistetav. Aga muutuva maailmaga kohanemiseks vajab iga elujõuline kirjakeel rikast ja mitmekihilist toitepinnast.

Märksõnad
Tagasi üles