N, 8.12.2022

POLIITIKA ⟩ Kõige mõjukam poliitik kogu Rootsis ei toeta NATOga liitumist

Krister Kivi
, ajakirjanik
Kõige mõjukam poliitik kogu Rootsis ei toeta NATOga liitumist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Amineh Kakabaveh plaanib luua uue ühiskondliku liikumise, mis ühendaks neid, kes on naiste õiguste, keskkonna ja rahu poolt ning sõja ja tuumarelvade vastu.
Amineh Kakabaveh plaanib luua uue ühiskondliku liikumise, mis ühendaks neid, kes on naiste õiguste, keskkonna ja rahu poolt ning sõja ja tuumarelvade vastu. Foto: Krister Kivi
  • Amineh Kakabavehi häälel on Rootsi parlamendis otsustav kaal, millest sõltub valitsuse püsimine.
  • Rootsi jõudis praegune mõjukas naine – päritolult Iraani kurd – 1990. aastate algul.
  • Kurdi küsimus on aga peamine tüliõun Erdoğani ja NATO liikmeks saada ihkava Rootsi vahel.

Kurdi päritolu marksistlik feminist Amineh Kakabaveh hoiab Rootsi parlamendis Riksdagis enda käes otsustavat häält, mis võib muu hulgas määrata praeguse valitsuse kukkumise. Juuni algul asetleidnud hääletusel otsustas ta ametisse jätta justiitsminister Morgan Johanssoni, keda opositsioon tahtis umbusaldada Rootsis mõne aja eest vallandunud vägivallakuritegude laine pärast.

Tegusaid naisi kirjeldades öeldakse olevat šovinistlik rääkida nende riietusest. Riksdagi liikmel Amineh Kakabavehil sel teisipäeval seljas olnud roosa lilleline kleit väärib siiski tähelepanu. See on ju otsekui kindaheit konservatiivsete moslemimeeste poolt naistele ette kirjutatud tumedatoonilistele nikaabidele ja burkadele. Kleit on miski, mida Amineh oma sünnimaal Iraanis poleks pärast šahhi kukutamist endale mitte iialgi lubada saanud.

Põgenemine surmaohu eest

Täpsemalt on Kakabaveh Iraanist pärit kurd. See on oluline, sest kui 1970ndatel haarasid Iraanis võimu islamifundamentalistid, muutus mitmes Lähis-Ida riigis – sealhulgas Türgis – vähemusrahvaks olevate kurdide olukord veelgi keerukamaks. Kakabavehi lapsepõlve kohale langes üle miljoni surma kaasa toonud sõda Iraani ja Iraagi vahel, varjumine mägedesse, liitumine kurdi iseseisvuse eest võitleva Pešmergaga. Tulevase naispoliitiku toonast kehapikkust tol ajal kirjeldab Kakabavehi raamatu pealkiri «Mitte pikem kui Kalašnikov» (teos ilmus tänavu mais muide ka saksa keeles); Pešmerga tähendab omakorda aga «surmale silmavaatajaid» või «neid, kes surevad esimesena». Paljud tõepoolest surid, mitmed Kakabavehi sõbrad ja sugulased. «Me leidsime mu onu sõrmed üles alles 12 päeva pärast pommiplahvatust,» märgib Kakabaveh ühel hetkel ja korraga on ta silmad pisaraid täis.

1990ndate algul õnnestus naisel saada saada varjupaik Rootsis, saabudes oli tal vaid neli klassi haridust. Järele tuli teha nii põhi- kui ka keskkool ning nüüd on Kakabavehil magistrikraad sotsiaaltöös, sotsioloogias ja filosoofias. Sotsiaaltöö järel tuli poliitika ning nüüdseks on Kakabavehil ka midagi, mida pea kellelgi pole: unikaalne trump ehk võimalus hääletada sõltumatu parlamendiliikmena Riksdagis nii, nagu süda sunnib. Opositsioonijõududel on Riksdagis nimelt 174 häält, kuid paljude tähtsate otsuste läbisurumine – sealhulgas valitsuse moodustamine või umbusaldamine – nõuab 175 hääle kokkusaamist.

«Jumala nimel tapetakse. Mina usun inimestesse, mitte jumalasse!»

Kakabavehi sõltumatus on võimalik, sest kommunistlik Vasakpartei, kelle ridades Kakabaveh 2018. aastal taas parlamenti valiti, heitis ta 2019. aastal islamofoobias süüdistatuna oma ridadest välja (teistel andmetel lahkus Kakabaveh siiski vabatahtlikult). Ateistist Kakabaveh end ise islamofoobiks ei loe («Mu enda perekond on moslemid, kuigi light-moslemid,» möönab ta, pidades silmis koduseid Iraanis, kellest näiteks ema pole ta näinud üle kahe aastakümne), kuid leiab samas, et fundamentaliseeruvast islamist on tänapäeval saanud paljudes riikides – sealhulgas Türgis – samasugune poliitiline jõud, nagu oli kristlus Rootsis enne riigi demokratiseerumist.

Kurdi küsimus on kaalukeeleks

Oma saadikuhääle tugevust demonstreeris Kakabaveh juba 2021. aastal, mil toetas sotsiaaldemokraat Magdalena Anderssoni valitsuse moodustamist alles siis, kui oli saanud valitsuselt tuge kurdidele ning kindlustanud kriitika Türgi praeguse presidendi Erdoğani tegevuse kohta. Nüüd on aga just nimelt kurdi küsimus peamiseks tüliõunaks Erdoğani ja NATO liikmeks saada ihkava Rootsi vahel. Muu hulgas nõuab Erdoğan mitmete Rootsis varjupaika saanud ja «terrorismis» süüdistatud kurdide, teatud allikate järgi ka Rootsi kodanikuks oleva Kakabavehi väljaandmist. Kui nõudmisi ei täideta, on Türgil võimalik blokeerida nii Rootsi kui ka Soome liitumine, mis nõrgestab omakorda julgeolekut kogu Läänemere piirkonnas. Või kas nõrgestab?

3 küsimust

Kui Rootsil ei õnnestu NATOga liituda, kas see võib mõjutada negatiivselt seda, kuidas Rootsis suhtutakse kohalikesse kurdidesse või kurdi küsimusse üleüldiselt?

Ei, see ei ole ju kuidagi kurdide süü, see ei ole ka minu süü, et Erdoğan on fašist. Mina olen vabaduse ja rahu poolt. Aga, muide, üldiselt ma usun,et Rootsi saab NATOsse: kohe, kui Erdoğan on saanud, mida tahab, ja Ameerika Ühendriigid on talle ukse avanud.

Ukse avanud mis mõttes?

Teda kallistanud, ta vastu võtnud. Erdoğan tahab olla tähtis, tahab olla see Lähis-Ida liider, keda läänes kuulatakse. See teeks ta oma kodus kangelaseks.

Kas on võimalik, et Venemaa on Türgile midagi NATO-liikmesuse blokeerimise eest lubanud?

Muidugi. Erdoğan kasutab minusuguseid kurdi inimesi oma räpases mängus, aga tegelikult on ta Putini hääl, ma olen seda rääkinud esimesest päevast alates.

«Oht Rootsile on väga-väga kaugel,» leiab Kakabaveh, kelle meelest oleks üldse parem, kui Rootsi NATO liikmeks ei saaks. «Rootsi ja Šveits peaksid jääma neutraalseks, meil peaks olema rohkem rahudiplomaate ja hääl, mida teised maad usaldada saaksid,» usub ta. «Me suudaks koos neutraalse Šveitsiga mõjutada ÜROd ja Euroopa Liitu, lõpetada sõjad juba nende algfaasis!»

Rootsi oodaku NATOga aastake

Kui küsin, mismoodi diplomaatiaga sõdu lõpetada, ei saa ma selget vastust, võimalik, et ka kerge keelebarjääri tõttu. Kui küsin, mida Kakabaveh ütleks teoreetilises sõjalõpetamiskõnes Putinile, vastab Kakabaveh, et ta küsiks, miks Putini sõdurid peavad surema ja mis inimene Putin üldse on. Kakabaveh ütleb end olevat mitte naiivne («Praegu käib Euroopa südames sõda ja selle hinna maksavad Ukraina lapsed, naised ja mehed») ning ta väljendab rõõmu, et see sõda pole läinud nii, nagu Putin näis tahtvat. Sellest viimasest tõukub ka usk, et oht Rootsile pole kohene ning et NATO küsimusega võiks oodata Ankaraga kompromisse tegemata vähemasti aastakese, sest siis toimuvad Türgis valimised, mida Erdoğan Kakabavehi lootuste kohaselt võita ei pruugi.

Kuid tema enda südames näis valjusti kõnelevat põhimõtteline patsifism. Kakabaveh on vastu isegi sellele, et Rootsi relvastusele rohkem raha kulutaks. «Maailm ei vaja praegu veel rohkem sõjaväge ja veel rohkem relvi. Küsimus on täiesti üleüldine, sest sõjaväed on alati hävitamiseks,» ütleb ta, nentides samas: «Austan seda hirmu, mida teie maal (peab silmas Eestit – K. K.) ja paljudes teistes maades tuntakse, sest ma olen ise samuti sõjas olnud; ma tean, mida tähendab, kui naabriks on keegi Putini-sugune.»

Kui mainin, et Türgi suursaadik Gruusias Fatma Ceren Yazgan on väitnud, et Kakabaveh ise on läbi «radikaalsete kurdi vasakpoolsete rühmituste» seotud Vene luurega, vallandab naine üle Riksdagi koridoride kõlava naerulagina. «Ma pole seda iialgi varem kuulnud, mitte iialgi,» ütleb ta silmist naerupisaraid pühkides. «Nad mõlemad on despoodid, Putin ja Erdoğan, nad mõlemad on imperialistid – ja nad mõlemad tapavad inimesi.»

Täiskohaga ellujääja

Kakabaveh kõneleb kirglikult ja kaasahaaravalt, tema vastu on lihtne tunda soojust ja sümpaatiat. Ma ei imesta, et viimastel valimistel sai ta Stockholmist üle 3500 hääle. Kui rääkida kultuurilistest erinevustest, iseloomustab Kakabaveh oma kodumaad paigana, kus konflikte väga välditakse («Mina tulen aga kultuurist, kus konflikte ei kardeta!»), kuid ka Rootsi on muutumises. «Rootsi pole enam see Rootsi, kuhu ma 30 aasta eest tulin,» möönab Kakabaveh veidi hiljem. «Kahjuks on meil nüüd klassiühiskond, väga palju segregatsiooni, väga palju fundamentalismi, väga palju kriminaale ja anarhiat!»

Labase välimuspõhise rassismi kõrval («Mulle öeldakse vahel, et peaksin minema tagasi «oma koju» ja «kaduma») kõrval tuleb ette ka arenenumaid tapmisähvardusi, kuid Kakabaveh ütleb end olevat ellujääja. Mõtlikult juukseid sõrme ümber keerutades märgib ta endal olevat ihukaitsja ja «kui ma liigun rahva seas, siis isegi rohkem kui üks».

Korraga muutub mulle arusaadavaks, miks rüüpame papptopsidest kohvi just Riksdagis paksude müüride vahel, kuhu pääsemiseks tuleb läbida lennujaamastandarditele vastav turvakontroll.

On aeg lõpetada. Viimastel nädalatel kümneid ja kümneid intervjuusid andnud Kakabavehi telefoni (hääl on maha võetud) laekub lakkamatult aina uusi sõnumeid ning veidi enam kui tunni pärast peaks saabuma CNN. Naeratades ulatab ta parlamendi uksel mulle oma käe, õrna ja tugeva kui liblika tiivalöök.

«Teate, ma olen väga sentimentaalne inimene, » ütleb Kakabaveh veel, «ma armastan inimesi. Saddam Hussein tappis 200 000 kurdi, tappis keemiarelvadega 5000 kurdi Halabja massimõrvas – ma olin ka ise seal, kuid jäin ellu, kuigi sain kahjustada. Aga kui nad Saddam Husseini lõpuks üles poosid, siis ma nutsin. Ma ei taha, et tapetaks isegi mu vaenlasi. Sel õhtul ei suutnud ma mitte midagi süüa.»

Märksõnad
Tagasi üles