E, 8.08.2022

NÄDALA PLAAT ⟩ Ega kuldhambad sind õnnelikuks tee

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Ega kuldhambad sind õnnelikuks tee
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Post Malone esinemas Formula 1 Miami Grand Prix’ järelpeol.
 FOTO: Mpi04 / capital Pictures / Scanpix
Post Malone esinemas Formula 1 Miami Grand Prix’ järelpeol. FOTO: Mpi04 / capital Pictures / Scanpix Foto: MPI04/Capital Pictures

Ameerika räppari Post Malone’i neljas stuudioalbum «Twenty Carat Toothache» viib kuulaja sinna, kuhu nii mõnedki räpparid enne teda kuulaja juba viinud on – kuulsuse ahelate tinaraskuse ja «kunstnikuks olemise bipolaarsete aspektideni» (nagu kommenteeris albumit Post Malone ise intervjuus ajakirjale Billboard).

Tegelikult on räpparina tuntuks saanud Post Malone rokkmuusikaga flirtinud ilmselt kauemgi, kui ta karjäär kestnud on. Ka on ta end korduvalt võimeka rokkvokalistina tõestanud ning muusikaliselt läbi albumite žanrite vahel pendeldanud, koostööpartneritega mänginud (album «Hollywood’s Bleeding» lõi teadupoolest laineid looga, kus figureerisid koos Ozzy Osbourne ja Travis Scott) ja ikka ja jälle eriprojektides räppmuusika reetnud.

Ka minu teadvusesse jõudis Post Malone pigem nende lugude tõttu, kus räpiosa on viidud miinimumi, peaasjalikult tema 2016. aastal ilmunud debüütalbumil «Stoney», kus leidus üsna mitu tähelepanuväärset rokisugemetega lugu, teiste hulgas ka ahastusest nõretavad «Feeling Whitney» ja «I Fall Apart». Ka «Twenty Carat Toothache» hiilgab just ja eelkõige selliste lugude poolest, mille puhul on raske markeerida, kus lõppeb räpp ja algab rokk, ja see muudab Post Malone’i kuratlikult põnevaks artistiks.

Märksõnad
Tagasi üles