Talirüps (Brassica rapa L. var. silvestris Lam.) ehk õlinaeris kuulub väga liigirikkasse kapsasrohu perekonda. Rüpsi metsikuks esivanemaks peetakse põldkapsasrohtu, tema seemnetest pressitud õli kasutati juba Vana-Egiptuses. Eestis on talirüpsi kasvatatud 30 aastat, viimasel kümnel aastal on kultuur levinud just mahekasvatajate seas.
Talirüpsi külviks sobiva põllu valikul tuleb vaadata põllu reljeefi – ei tohiks olla suuri lohke, kuhu koguneb vesi ja jää, sest sellistes kohtades hävineb taimik kiiresti. Ideaalne oleks kerge kallakuga põld, kust vesi saaks ära valguda. Mulla pH peaks olema neutraalne või aluseline, happelises mullas ei toimi taimede juurekarvad normaalselt, taimekasv jääb kängu ja saak väheneb. Viljavaheldus ristõieliste kultuuridega peaks olema vähemalt viis aastat. Vältida võiks raske savimullaga põlde, turvasmuldadel on ebapiisava talvitumise oht. Kasvatamisel võib kasutada nii künnipõhist tehnoloogiat kui ka minimeeritud harimist. Eelviljadeks sobivad teraviljad ja põldhein, ei sobi liblikõielised seemneks ja kartul. Ise on talirüps hea eelvili teraviljadele ja kartulile. Sobivaim külviaeg on 10.–20. august, sellisel juhul jõuavad taimed kasvatada kuus pärislehte enne talvitumist. Külvisügavus on 2, kuival kergel mullal 3 cm.
Talirüpsi suurim eelis talirapsi ees on parem talvekindlus, mis on tingitud taimede füsioloogilistest erinevustest – talirüpsi kasvukuhik jääb sügisel allapoole mullapinda, olles niimoodi kaitstud madala temperatuuri eest, talirapsil alustab peavars kasvu juba sügisel. Sealt tuleb ka üks kokkuhoiu koht – talirüpsil ei ole vaja kasutada kasvuregulaatoreid. Sügisest külvi ei kahjusta maakirbud, seega ei ole tingimata vaja seemet puhtida. Talirüps annab hea saagi ka keskmiste väetisenormidega, külvi ajal anda põhiväetisena kuni 20 kg lämmastikku, kevadel pealtväetisena veel 60 kuni 100 kg. Kasutada tuleks väävlit sisaldavaid väetisi, sest rüps ristõielise kultuurina on tundlik väävlipuuduse osas. Ent väävliga ei tohi liiale minna – glükosinolaatide hulk tõuseb. Mikroelementidest kasutada boori ja magneesiumi. Hästi reageerib talirüps ka aminohappeid sisaldavatele leheväetistele.
Hiilamardikate massilise kahjustuse ajaks on talirüps täisõies ja mardikad taimedel söövad seal õietolmu ja nende kahjustus on minimaalne. Vajadusel kasutada varre- ja kõdra-peitkärsakate tõrjeks süsteemset insektitsiidi. Taimehaigustest peaks jälgima valgemädaniku nakkust ja vajadusel kasutama sobivat tõrjepreparaati. Teised taimehaigused võivad küll talirüpsil esineda, kuid taime kasv ja areng on väga kiire ning patogeenid ei jõua suurt kahju tekitada.
Umbrohutõrjet peaks tegema juba sügisel, sest kevadel alustab taimik kohe kiiret kasvu ja surub umbrohu edukalt alla. Kui põld on risustunud kesalillega, kasutage selle tõrjeks mõeldud preparaati, sest see taim suudab kasvus rüpsiga konkureerida ja on koristusel väga tülikas. Mahepõldudel on heaks umbrohutõrjeks äestamine, mida tuleb teha enne peavarre kasvu algust, sest mahlane vars on habras. Talirüpsi kõdrad on avanemisele vastupidavamad kui rapsil, seetõttu pole kõdraliimi kasutamine majanduslikult mõttekas.
Saavutamaks maksimaalset õlisisaldust seemnetes, peab seeme jõudma lõplikult valmida enne kombainimist, seega tuleks seda jälgida ja koristamisega mitte kiirustada. Talirüps valmib juuli keskel, tavaliselt on siis head koristusilmad. Pole harvad aastad, kui põllult saab kätte seemne, mille niiskusesisaldus on alla 9%, nii on tarvis ainult seeme sorteerida ja võib kokkuostu viia. Kõrgete kütusehindade juures on olematu kuivatuskulu teretulnud kokkuhoid. Pärast koristamist tuleks põldu n-ö koorida, et pudenenud seemned idanema hakkaksid. On võimalik jätta kasvama hakanud taimik vahekultuurina talvituma ja künda sisse kevadel, sel juhul on rüpsi hukutav mõju teraviljade haigustekitajatele eriti tugev. Talirüpsi sügisene lehekodarik on karekarvane, mis metsloomadele sugugi ei meeldi.