T, 4.10.2022

Mika Keräneni ülemlaul lapsepõlvekodule Karjalale

Olev Remsu
, kirjanik ja kriitik
Mika Keräneni ülemlaul lapsepõlvekodule Karjalale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kirjanik Mika Keränen Antsla Meistrite päeval enda loomingut tutvustamas.  
Kirjanik Mika Keränen Antsla Meistrite päeval enda loomingut tutvustamas.  Foto: Maarius Suviste

Mika Keräse «Minu Karjala» on ilmunud Petrone Prindi kuulsas «Minu»-sarjas, see on kirjutatud vabalt, nõtke randmega, endale pole eeskujuks seatud klassikalisi reisikirju, milliseid minu põlvkond mäletab sama tänuväärsest sarjast «Maailma ja mõnda». Keräse puhul on tegemist vaimuka enese- ning amatöörlike etnograafia- ja lingvistikauuringute ilusa seguga. Keränen kirjutab iseendast, ainult väheke Karjalast kui üldse sellisest.

Kõike kirjeldatakse läbi minu-prisma, nagu sarjale kohane. Täiskasvanud mees vaatleb teraselt oma teismeliseiga, mitte sugugi kulm kortsus, mõne psühhiaatri rangusega, vaid teeb seda naerukil näoga. Helsinglane Mika sattus 14-aastaselt tänu vanemate elukohavahetusele Soome Põhja-Karjalasse, mis oli talle varem tuttav suveveetmistest, nüüd on kohaks alev-alevik Kitee. Ta peatub seal kümme aastat, siis armub eestitari, kolib Tartusse ning hakkab kirjanikuks. Väga kena, eks ole?

Neile, kes kipuksid kahtlema, kas nii lühikese Karjala-staažiga on ikka õigus võtta endale karjalasetiitel, teatab Keränen talle iseloomulikult kujundlikult: kui ma oleksin maja, siis Helsingi oleks minu vundament, Karjala seinad ja Eesti katus. Sealjuures saab Keränen teadusdistsipliinist nimetusega karealism aimu alles Tartus eesti filoloogiat ja soome-ugri keeli õppides. Ülikooli astumiseks piisab tal vaid vestlusest õppejõu Jüri Valgega, ning mis kõige rohkem südame- ja rahakotipärane, valitud eriala on välismaalastele tasuta. Oma lapsepõlve Kitees peab ta kuldseks, ennast identifitseerib autor nõnda: ma olen väike Karjala rändrahn.

Märksõnad
Tagasi üles