E, 5.12.2022

Libiidoga ei saa läbi rääkida?

Alvar Loog
, toimetaja
Libiidoga ei saa läbi rääkida?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Wolfgang Amadeus Mozarti ooper «Don Giovanni» Poola Kuningliku Ooperi lavastuses. 
Wolfgang Amadeus Mozarti ooper «Don Giovanni» Poola Kuningliku Ooperi lavastuses. Foto: Poola kuninglik ooper

Pärnu. Suvi. Merekuurordi õhk, mis teeb kuuldavasti terveks, vabaks ja nooreks. Linn täis kauneid ja kergemeelseid inimesi, kes tulnud puhkama elust ning iseendast. Kõik teed viivad siin randa ja kokteilibaari, iga tänavasiht, kangialune ja sisehoov pakatab sissesõitnu jaoks õnnelubadusest. Kuumusest, rahulolust ja olemisunustusest rammestunud laisad päevad. Millega neid täita? Kuidas lõõgastuda lõõgastumisest?

Eelmise nädala kolmel õhtul pakkus Pärnu kontserdimaja juba 14. korda puhkajatele võimalust pressida oma päevakavas kuhugi kohustuslike kontrollpunktide – ranna, restorani ja ööklubi – vahele ooperikülastus, vahetada plätud kingade vastu, saada osa kõrgkultuuri glamuurist.

Pärnu Ooperipäevade tänavuseks külaliseks oli Poola Kuninglik Ooper. Tegu on 2017. aastal asutatud Varssavi trupiga, kelle lavastuste kunstilise ja muusikalise taseme kohal laiutas eestlastest ooperisõprade jaoks seni suur küsimärk.

Teiste Poola truppide hiljutised dessandid Eestisse on seadnud lati väga kõrgele. Ise meenutan erilise heldimusega Varssavi Kammerooperi 2014. aastal Pärnu Ooperipäevadel toimunud Georg Friedrich Händeli «Imeneo» ning 2018. aastal Estonias antud Michał Dobrzyński «Tango» etendusi. Absoluutset maailmataset pakkus 2016. aasta Saaremaa Ooperipäevadel Wrocławi ooperiteater Karol Szymanowski «Kuningas Rogeri» lavastusega.

Poola Kuninglik Ooper resideerib 1788. aastal valminud imekaunis Stanisławowski teatris, mis on üks väheseid 18. sajandist säilinud õukonnateatreid Euroopas. Usun, et Pärnu esinemiskohta saabumine võis trupi liikmete jaoks olla paras kultuurišokk, kuna sihtpunktis ootas neid ees sõnulkirjeldamatu maastikuarhitektuuriline katastroof – 2002. aastal avatud Pärnu kontserdimaja; jõe, kaubanduskeskuste ja parkimisplatside vahele sisehoovi pressitud kaunis pleki- ja klaasikolakas, justkui Fordide varju pargitud Lamborghini.

Neljapäeval tuli seal pea­aegu täismaja ees ­ettekandele Wolf­gang Amadeus Mozarti «Don Giovanni» (1787) – ooper, millest meil pole pääsu; ooper, mis on meist kümmekond inimpõlve vanem ning elab meid kõiki veel vähemalt kümnekordselt üle. Tean üht eesti meest, kes on juba aastaid kollektsioneerinud «Don Giovanni» lavastusi, sõitnud nende jahil mööda maailma ringi. Seekord toodi talle üks päris koju kätte.

Oleks huvitav kuulda, mida arvab Poola Kuningliku Ooperi lavastusest ja esitusest tema, täielikult «Don Giovannile» keskendunud fanaatik. Minu jaoks jättis Pärnus nähtu ja kuuldu natuke soovida. Peamiselt seetõttu, et lavastus oli verevaene. Või vähemalt näis verevaene parteri tagumisest otsast vaadates.

Märksõnad
Tagasi üles