Anna-Kaisa Oidermaa ⟩ Vaimse tervise abi ei tohi muutuda luksuskaubaks

Ideaalis peaksime jõudma olukorrani, kus vaimse tervise ennetuseks loodud võrgustik on nii tihe ja tugev, et keegi ei kuku sealt läbi, leiab kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa. Foto: Madis Veltman

• Eestis sureb suitsiidi tagajärjel rohkem inimesi kui liikluses
• Hädavajalik psühhiaatriline abi võib jääda kättesaamatuks
• Vaimse tervise hüvanguks on võimalik palju rohkem ära teha

Vaimsest tervisest sise- ja välisjulgeoleku, inflatsiooni, energia ja õpetajate puuduse ning kliimakriisi kõrval rääkimine võib paista nagu jutustada janustele iga inimese õigusest tarvitada peeneid jooke. Pehme teema, mis näiliselt ei puuduta eriti paljusid. Luksus, millega võib tegeleda siis, kui muud kiired ja tähtsad mured enam ei vaeva. Ometi lähtub toimetulek kriiside ja väljakutsetega iga noore, õpetaja, lapsevanema, sõduri, ministri, eesliinitöötaja või teadlase vaimsest seisundist. Meil on praegu vaja igaühte ja piisavalt töötava peaga, kirjutab kliiniline psühholoog ja Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa. 

Eestis sureb suitsiidi tagajärjel igal aastal ligikaudu 200 inimest. See on rohkem, kui hukkub liiklusõnnetustes, tulekahjudes ja veeõnnetustes kokku. Oleme viimasel kümnendil jäänud ühtlasele tasemele, märgata on vaid raskuskeskme liikumist nooremasse ikka.

Sotsiaalministeerium on rohelises raamatus loonud visiooni Eesti vaimse tervise abi süsteemi jaoks. See on püramiid, mille vundament on eneseabi ja kogukondlik tugi. Esimesel korrusel on kohalikul tasandil osutatavad teenused, millele toetub esmatasandi abi. Katus on psühhiaatriline ravi, mis on kõige kallim ja mida vajab kõige väiksem osa inimestest.

Hoolimata sellest, et ennetustegevuste vajalikkusest on räägitud juba aastaid, kõõluvad abi püramiidi ülemised korrused õhus. Suur surve on psühhiaatriale, sest alumised ehituskivid on jäänud projektipõhisuse tõttu auklikus või ehituse käigus vaid plaani peale.

Psühhiaatriline abi on kui luksuskaup. Hädavajalik lastepsühhiaatri vastuvõtt maksab lapsevanemale sama palju kui pudel Dom Perignoni. Kvaliteetset šampanjat seejuures ei pea ostma kastikaupa, kuid psühhiaatri juures ühest korrast «ära käimisest» üldjuhul ei piisa.

Hoiakute uuringud näitavad, et paljud usuvad, et oma raskustega peab ise hakkama saama. Ise remondin dr Google'i abil oma masendust või kannatan ära. Hea, kui keegi teine sellest teada ei saagi. Üle poole inimestest pöörduks oma raskustega esmalt sugulase või sõbra poole, samal ajal hindab oma oskusi abi pakkuda piisavaks vaid umbes kümnendik inimestest. Kuuendik leiab, et neil ei ole mitte kellegagi oma lähikonnast rääkida.

Vaimse tervise hoidmine koolis, töökohal, kogukonnas on tihti suunatud olukordadele, kus on tekkinud juba suured probleemid ning nende lahendamiseks on vaja suuri ressursse. Kui praegu saab umbes 100 000 inimest igal aastal abi psühhiaatriast ja esmatasandilt, siis hinnanguliselt on 200 000 inimest, kes kogevad vaimse tervise raskusi, kuid abi võibki saamata jääda. See tähendab, et kahe Tartu linna jagu inimesi jääb abita.

Hädavajalik lastepsühhiaatri vastuvõtt maksab lapsevanemale sama palju kui pudel Dom Perignoni.

Peaasi.ee koos Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni VATEKiga kutsub üles tempokalt astuma samme inimeste vaimse tervise parandamiseks. Suur osa vaimse tervise probleemidest on ennetatavad ning seetõttu on oluline samm muuta ennetustegevuste rahastamine senisest stabiilsemaks. Ideaalis peaksime jõudma olukorrani, kus vaimse tervise ennetuseks loodud võrgustik on nii tihe ja tugev, et keegi ei kuku sealt läbi.

Kui inimese vaimne tervis on juba mingil moel halvenenud, siis on teine oluline samm tagada, et tema ümber on piisavalt inimesi, kes on saanud vaimse tervise esmaabi väljaõppe, et lähedase või töökaaslase vaimse tervise raskusi märgata ja tuge pakkuda.

Kolmanda sammuna peavad vaimse tervise teenused saama erakorralise abi ning peremeditsiini lahutamatuks osaks. Liiga keeruline ei pruugiks olla lisada vaimse tervise teenuste pakkumine esmatasandi tervisekeskuste põhiteenuste hulka.

Neljanda sammuna kutsume üles täiendavalt rahastama psühhiaatrilisi teenuseid, et Eesti solidaarsusel põhinev tervishoiusüsteem ei veaks inimesi alt ega oleks kättesaadav vaid jõukamatele.

Eesti inimeste vaimse tervise hüvanguks on võimalik palju rohkem ära teha, kui teame, kust king pigitab. Selle väljaselgitamiseks tuleks regulaarselt seirata Eesti inimeste vaimset tervist ning tulemuste põhjal teha juhtimis- ja rahastamisotsuseid.

Investeerides aega, raha ja tähelepanu vaimsesse tervisesse, saame olukorra, kus vaimne tervis seostub pigem puhta joogivee kui luksusliku šampanjaga.