K, 5.10.2022

AK ⟩ Müncheni julgeolekukonverentsi uus juht putinlikule propagandale poodiumi ei pakuks

Evelyn Kaldoja
, välisuudiste toimetuse juhataja
Müncheni julgeolekukonverentsi uus juht putinlikule propagandale poodiumi ei pakuks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Müncheni julgeolekukonverentsi direktor Christoph Heusgen külastas kaks nädalat tagasi Tallinna.
Müncheni julgeolekukonverentsi direktor Christoph Heusgen külastas kaks nädalat tagasi Tallinna. Foto: Mihkel Maripuu

Kui Vladimir Putin pole valmis Ukrainast välja tõmbuma, ei tohiks talle pakkuda poodiumi järgmisel Müncheni julgeolekukonverentsil, ütleb selle ürituse vastne direktor suursaadik Christoph Heusgen vastuseks hüpoteetilisele küsimusele, mida ta teeks, kui venelane sooviks sellel üritusel kõnelda.

Üks asi, millest eestlased alati aru saada ei pruugi, on Saksamaa suhtumine Venemaasse. Võiksite te seda selgitada?

Te peate mõtlema, kust Saksamaa tuleb. Saksamaa vastutas Teise maailmasõja puhkemise eest. Meie süü oli ka Molotov-Ribbentropi pakt, see, mis juhtus toona Baltimaadega; me vastutame enam kui 20 miljoni Teises maailmasõjas surma saanud Nõukogude Liidu kodaniku eest.

Ehk meie agressiooni tõttu on Venemaa suhtes palju süütunnet. Ja nüüd leiname me ka Saksamaa taasühinemist lubanud Mihhail Gorbatšovi. Mõned Venemaal ütleksid tõenäoliselt, et see oli nõrkus, kuid meie ütleksime, et Gorbatšov tegi selle võimalikuks. Venemaa nõusolekuta poleks taasühinemist tulnud.

Nõukogude armee sekkus aastal 1953 Ida-Saksamaal, aastal 1956 Ungaris ja aastal 1968 Tšehhoslovakkias selleks, et peatada demokraatiameelsed liikumised, hoida ära Varssavi pakti lagunemine. Tol korral lubas Nõukogude Liit Saksamaa taasühinemist. Mistap on olemas ka tänutunne Venemaa suhtes.

Selle taustal oleme näinud, kuidas alates 1990. aastatest, kui suhe oli hea, muutus järgmisel kahel kümnendil Vladimir Putini all Venemaa poliitika. Aga Saksamaal on palju neid, kes vaatavad Venemaad jätkuvalt nostalgiliselt. Nende inimeste jaoks tuli 24. veebruar šokina – selle tõttu, mida nad olid kogu aeg Venemaast arvanud või mis oli nende kujutlus Venemaast. Kõik see varises täiesti kokku.

Reaktsiooniks oli liidukantsler [Olaf] Scholzi 27. veebruari kõne, mis oli väga selgesõnaline selle suhtes, mida ta nimetas Zeitenwende’ks – ajastu muutuseks – Venemaa vastu tõsiste sanktsioonide toetamises, Ukrainale relvade tarnimises, Nord Stream 2 torujuhtme peatamises, selles, et Saksamaa investeerib lisaks 100 miljardit eurot kaitsesse. See oli selge vastus. Seda nähti selge ajaloolise murdepunktina.

Kuid jätkuvalt on tunda – ja see on tõenäoliselt siin teie mulje Saksamaast – et leidub teatud nostalgiat või arvamist, et me peame naasma töötava suhte juurde Putini Venemaaga, et Venemaa on jätkuvalt oluline partner. Teatud poliitmaastiku ja rahva osades leiab sellist mõtteviisi.

See on teatud nostalgia ja midagi, mida peame tähele panema. Samal ajal ütleme selgelt, et Putin on lõhestanud tsivilisatsiooni, ta ei ole rikkunud mitte ainult Minski lepingut ja Budapesti memorandumit, vaid ka kõiki olulisi rahvusvahelisi konventsioone ÜRO hartast inimõiguste deklaratsioonini, OSCE alusaktist Pariisi hartani.

Ta on toime pannud fundamentaalse rahvusvahelise õiguse rikkumise. Ei saa naasta tavapärase asjaajamise juurde kellegagi, kes on sooritanud sellise rikkumise, kes pole austanud kokkuleppeid, mille ta on varem sõlminud. Putini ja Sergei Lavrovi allkirjad ei vääri paberit, millele nad pannakse.

Märksõnad
Tagasi üles