N, 2.02.2023

Aleksei Turovski, Marcus Turovski ⟩ Kõige targem loom on ahv, kinnitavad müüdid

Kõige targem loom on ahv, kinnitavad müüdid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kõige targem loom
Kõige targem loom Foto: Mark Antonius Puhkan
  • Metsikus looduses on terviseprobleeme välja näidata ohtlik
  • Loom võib häda usaldada inimesele ja isegi teeselda
  • Müütides on ahvid ühed kõige targemad loomad maailmas

Alustuseks vaatame üht anekdooti. On ju igal väärt anekdoodil ka müüdi omadused. See on lühike süžeeline jutustus, mis toetub üldlevinud uskumusele. Vaid siis paneb see inimesi südamest naerma. Seda erinevalt kalambuurist, mille peale inimesed tavaliselt turtsatavad ja siis oigavad, kirjutavad Aleksei ja Marcus Turovski.

Loomaarst läheb esimest korda pereterapeudi vastuvõtule. Inimeste arst alustab, küsides: «Mille üle te kaebate?» Sellele vastab loomaarst kerge nördimusega hääles: «No teate, niimoodi võib igaüks ravida!»

Meditsiiniline protsess algab tõepoolest anamneesi kogumisest – on tarvis teada, mis on patsiendi meelest tema terviseprobleemid. See protsess on rajatud keele ja kõne võimete suurepärasele arengule, mis omane just pärisinimese liigile. Reaalses veterinaariapraktikas esitatakse vastavad küsimused looma omanikule. Seega, ravida vabalt elavaid loomi on tõepoolest väga keeruline. Omanikku neil ei ole ja arsti päringud tuleb adresseerida metsikule ja üldse mitte koostööaltile patsiendile. Loom tuleb kinni püüda, mis tekitab väga tõsist lisastressi, ja eristada sellest veel objektiivseid sümptomeid ja muresid on tõesti väga keeruline. Muidugi räägime siin sellise patsiendi käitumise ilmingutest ehk tegeleme etoloogilise diagnostikaga. Siiski, kui võtta seda olukorda üldisemalt, saab kohe selgeks, et anamneesi saamiseks tuleb osata «esitada küsimusi», millele loom saab kuidagi objektiivselt «vastata». Selline praktika annab häid tulemusi loomadega, keda inimene on õigustatult pidanud tarkadeks.

Kuigi loomad, kel on tervisehäired ja kes ei tunne end hästi, püüavad seda reeglina võimalikult kaua varjata, on nad võimelised ja ka valmis oma seisundi kohta vihjeid andma inimestele, keda nad usaldavad. Metsikus looduses on terviseprobleemide väljanäitamine seotud kaaslaste poolt mahajätmise või tõrjumise ning kiskjatele lihtsaks saagiks osutumise riskidega. Enamasti võib pidada olukorraks, kus loom ise näitab, mis tal viga on, sellist looma ja inimese suhet, kus esimesel on viimase suhtes täielik usaldus. See käib aga tavaliselt poja-vanema dünaamikaga suhete kohta. Täiskasvanud kodukass ütleb «näu» ainult inimestele, sest sellise häälitsusega pöördub kassipoeg tegelikult ema poole. Kass, kes on teiega usalduslikus suhtes ja kellel on midagi viga, hakkab näuguma. Loomulikult teeb ta seda ka siis, kui kõht on tühi, nii et signaalide tõlgendamine on muidugi keeruline igal juhul. 

Täiskasvanud kodukass ütleb «näu» ainult inimestele, sest sellise häälitsusega pöördub kassipoeg tegelikult ema poole.

Koertel on selliseks häälitsuseks niutsumine, erinevatel pärdiklastel (paavianid, makaagid jt) on selleks õhumusilaadse häälitsuse kuuldavale toomine, milleks on tarviline niisutada huuli. Inimahvidel (šimpansid, gorillad), kellele on sünnist saati viipekeelt õpetatud, on võime halvast enesetundest juba puhtkeeleliselt märku anda. Tõsi küll, viimaste puhul peab inimene märke tõlgendades olema objektiivselt kriitiline – mainitud tõepoolest targad loomad saavad suurepäraselt aru, kui palju inimeste tähelepanu ja lisaboonuseid on võimalik saada, simuleerides mõnd suhteliselt kerget tervisehäda.

Tallinna loomaias elas 70ndatel aastatel orangutanide paar ja emane loom pani väga hästi tähele, kui palju hüvesid saab tiinuse tunnuste ilmnemisel. Hea ja tore loomaarst Margit hakkas iga päev tema juures käima, lubas tal mängida stetoskoobiga, talle toodi viinamarju ja ohtrasti banaane (seda NSVLis!). Kui selgus, et tegemist oli ebatiinusega, kadus ka lisatähelepanu ja mõne aja pärast hakkas ahv seda nõudma ja juhtima inimeste tähelepanu oma suurele kõhule, mille ajas punni kellegi ruumi astudes. See punnkõhtsus lõppes niipea, kui vaateväljast kadus viimane inimene. Ta näppis alatasa oma rinnanibusid, nagu oleksid nood tundlikuks muutunud, ja kuna me ei tulnud kohe selle peale, et ta teeskleb, sai ta jälle, mis tahtis – erikohtlemist, viinamarju ja banaane. Vahepeal ja alguses olid kõik veendunud, et varsti on ahvipoega oodata. Tallinna linnakomitee andis veidi kiirustades juba Aleksei Turovskile kiituskirja aktiivse osalemise eest orangutanide paljundamises.

Rahvad, kes jagavad oma eluruumi planeedil teiste pärisahviliste liikidega, väidavad oma müütides kindlalt, et ahvid on ühed kõige targemad loomad maailmas, ja nende tarkus on inimestele ülimalt kasulik ja hädaolukorras isegi päästev. Mitmete rahvaste mütoloogiates on ahvid kunagised inimesed, kes mingi sündmuse tagajärjel teistsuguseks on muutunud. Kreeka mütoloogias on ahvideks muutunud väikest kasvu inimesed (kerkoobid), kes üritasid varastada Heraklese relvi ja vara ja kelle ta karistuseks koobastesse ja puude otsa elama ajas. 

Rahvad, kes jagavad oma eluruumi planeedil teiste pärisahviliste liikidega, väidavad oma müütides kindlalt, et ahvid on ühed kõige targemad loomad maailmas.

Hiina iidses kultuuris ja ülimalt detailselt arenenud mütoloogias on ahvid (ja eelkõige nende kuningas), kuigi emotsionaalsed, kõige targemad olendid üldse. Indias on pärdiklased languurid hinduismi pühad loomad ja nende ülivooruslik, kangelaslik ja tark kuningas Hanuman mängis Ramajanas otsustavat rolli, aidates Ramal võidelda Sri Lanka kurjade valitsejate Rakšašade vastu. Hanuman suutis ühe hüppega jõuda India lõunatipust Sri Lanka saarele. Ühe India pärdiklaste liigi teaduslikuks nimetuseks ongi Hanuman.

Üheks ilmekamaks ahvide tarkust ja hingeomadusi ülistavaks müüdiks on lugu tiibetlaste tekkimisest. Vaga ja tark ahvide kuningas olevat tulnud ilmselt Indiast kõrgele mägedesse, et seal mediteerides jõuda nirvaanasse. Teda märkas imekaunis, aga väga ägeda ja keevalise temperamendiga mäginõid, kes temasse ka armus. Ahvide kuningas aga ei vastanud nõia armastusele, mille peale too esitas ultimaatumi: «Sa kas abiellud minuga või ma võtan meheks kõige jubedama deemoni ja meie lapsed hävitavad elusa maailma!» Ja ahvide kuningas abiellus nõiaga, mille peale kõik Buddhad ja jumalad hüüdsid kui kooris: «See on väga hea ja isegi suurepärane otsus.» Nii tekkisid tiibetlased. Ja tõepoolest, ahvid on sealkandis templisse toodavate pühade kujukeste seas olnud populaarsed aastatuhandeid.

Vana-Egiptuse üüratus ja mitmekesises panteonis on peamine kirjaoskuse ja tarkuse jumal Thot, kelle pühaks linnuks on mustvalge iibis, kelle saabumine tähendas Niiluse veetõusu algust. Thoti püha loom on aga videvikupaavian Džehuti. Vanad egiptlased olid võrratud looduse tundjad ja teadsid eri loomaliikide bioloogiast muljet avaldavalt palju. Vastavalt neile teadmistele kaasasid nad eri liike (raisakotkaid, sõnnikumardikaid, lõvisid, eesleid jt) oma müütidesse jumalata zoomorfsete klassifikaatoritena, seda üsna täpses vastavuses sellega, milleks nende liikide esindajad võimelised on. Muuseas, paavian oli Vana-Egiptuses ühe tähtsaima ameti pidajate – kirjutajate – patroon. Vabalt elavate paavianite tarkusest ja kavalusest räägime edasi juba järgmises loos.

Märksõnad
Tagasi üles