R, 9.12.2022

Andres Herkel ⟩ Mobilisatsioon hävitab Venemaa

Andres Herkel
, arvamustoimetaja
Mobilisatsioon hävitab Venemaa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Andres Herkel
Andres Herkel Foto: Mihkel Maripuu
  • Venemaa mobilisatsioonipõgenike mittevastuvõtmine pole lihtne valik
  • Iga üle piiri saanud mobilisatsioonipõgenik on üks mees vähem sõjas Ukraina vastu
  • Samas kui nii edasi läheb, saab Venemaast territoorium ilma rahvata

Eesti otsus mitte vastu võtta Venemaa mobilisatsioonipõgenikke on mõistetav, kui võtta arvesse, kui palju oleme panustanud Ukraina sõjapõgenike abistamisse. Peame oma võimekuse piiri tunnetama, kirjutab arvamustoimetaja Andres Herkel.

Siiski pole tegemist inimlikult ega poliitiliselt lihtsa valikuga, pealegi küsib abi inimeste vastuvõtmiseks Brüsselilt ka Vene opositsioon. Mõneti meenutab meie otsus arsti käitumist kriisiolukorras, kus ta teab, et ei saa kahte patsienti korraga aidata, ning teeb otsuse selle kasuks, kelle seisund annab rohkem lootust.

Jälgin pidevalt Vene opositsioonilisi kanaleid ning venelaste esinemisi Ukraina kanalites. Valdavalt kiidetakse seal Saksamaad, kes lubab sõttaminekust hoidujad vastu võtta. Laidetakse aga neid Euroopa riike, kes sellest keelduvad. Vene demokraadid teevad ka aktiivset lobitööd eesmärgiga, et EL painutaks liikmesriike oma hoiakuid muutma. Iga üle piiri saanud mobilisatsioonipõgenik on üks mees vähem sõjas Ukraina vastu, selgitas Dmitri Gudkov.

Arvamusgammas eristub Matvei Ganapolski, kes leidis, et Venemaa peamine probleem pole mitte mobilisatsioon, vaid maa tühjenemine inimestest. Tema meelest peaks hoopis Saksamaa ümber mõtlema ja ukse venelaste ees kinni hoidma. Kui nii edasi läheb, saab Venemaast territoorium ilma rahvata. Kõigil on ükskõik, keegi ei võitle parema tuleviku eest ja riik jookseb tühjaks.

21. sajandi suurim õnnetus on olla mõtlev inimene Venemaal, sest käimasolevat hullumeelsust pole võimalik muuta.

Mobilisatsioonivastased väljaastumised on senini nõrgad, inimesed nabitakse kinni ja politsei viib nad ära. 21. sajandi suurim õnnetus on olla mõtlev inimene Venemaal, sest käimasolevat hullumeelsust pole võimalik muuta. Säärane paistab olevat aksioom, mis enamasti õigustab ühte – me ei saa vastutada ega vastuta. Inimlikult tahaks sellest arugi saada, aga jääb küsimus, kes siis vastutab?

Slaavi rahvaste vahele on kasvanud eelarvamuste vallid. Kuulan, kuidas Valgevene ajakirjanik pilab venelaste suutmatust, meenutades, kuidas Minskis tuldi kaks aastat tagasi sadades tuhandetes tänavatele, et diktaatori vastu meelt avaldada. Ukrainlastel omakorda on ainsana põhjust nina püsti hoida, sest nende meelest oli ka valgevenelaste vastuhakk mannetult vagur.

Mida siis on võimalik teha riigis, kus kuritegelik juhtkond võitleb ellujäämise eest, kasutades selleks igal tasandil järjest enam vägivalda? Tegelikult on Vene sõjavastane liikumine need juhtnöörid esitanud: hoida kõrvale, lasta värbamispunktidest jalga, anda alla või Ukraina poole üle minna. Mida enam venelased seda teevad, seda enam võib neile kunagi paista tunneli lõpus pisut valgust.

Märksõnad
Tagasi üles