T, 29.11.2022

JUHTKIRI ⟩ Venemaa katkised torud on mälestusmärk Euroopa kergemeelsusele

Postimees
Venemaa katkised torud on mälestusmärk Euroopa kergemeelsusele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
Päeva karikatuur 29.09.2022
Päeva karikatuur 29.09.2022 Foto: Urmas Nemvalts
  • Võib tunduda, et Venemaal pole sellisest teost midagi võita
  • Gazpromile oleksid plahvatused majanduslikult kasulikud
  • Tegemist võib olla teiste ühenduste pihta sihitud hoiatusega

Ega keegi suhtu hästi neisse, kes pärast häda saabumist hakkavad meelde tuletama, et nad hoiatasid selle eest juba ammu ette. Ka need mitte, kes tunnistavad, et jah, tõesti hoiatasite, me pidanuks kuulama.

Samas, meelde tuletajatel endil tekib sellest hea tunne. Aga Nord Streami maagaasijuhtmete kohalt võib Eesti tõepoolest nentida: me ju ütlesime, aga teie ei kuulanud.

Ütlesime seda, et pole hea sõltuda Vene kütusest. Ütlesime ka seda, et maagaasitorud Läänemere all on oht keskkonnale. Mõlemad hoiatused on nüüd tõeks osutunud, kui plahvatused on lõhkunud nii Nord Stream 1 kui ka Nord Stream 2 torujuhtmed ja suures koguses maagaasi Läänemerre lasknud. Nii et nagu kõik sellised rõõmud, on seegi tegelikult õõnes – kahjustada saanud Läänemeri, mille tervisega niigi kõik korras pole, moodustab ju osa meie enda elukeskkonnast.

See, kas ja millal torujuhtmeid parandada saab, on praeguse seisuga segane – asjatundjate hinnangul võib nende lähem uurimine saada võimalikuks alles nädala-paari pärast. Seega võib juhtuda, et torud jooksevad lihtsalt gaasist tühjaks, enne kui tööd alustadagi saab. Postimees leiab, et sellisel juhul polegi mõtet neid parandada: las jäävad seisma inimliku kergemeelsuse järjekordse mälestusmärgina.

Kui gaasitorud jõuavad enne tööde algust tühjaks joosta, siis polegi mõtet neid parandada: las jäävad seisma inimliku kergemeelsuse järjekordse mälestusmärgina.

Selge paistab praeguseks see, et tegemist on kellegi tahtliku sabotaažiga. Kelle sabotaažiga, ei pruugi täie kindlusega kunagi selguda, aga eks kõigi pilgud vaatavad kahtlustavalt Venemaa poole. Kui ka peaks kuidagi välja tulema, et plahvatuste taga on Venemaa, siis tegelikult ei nõua see läänelt otseseid vastusamme – purunenud vara enamusosanik on ju Vene firma Gazprom.

Esmapilgul võib tunduda, et Venemaal pole sellisest teost midagi võita. Kaob ju niimoodi präänik, millega lehvitada lääneriikide nina all: kui käitute nii, nagu meile sobib, keerame gaasivoolu jälle lahti. Aga võib-olla on nad ise jõudnud juba järeldusele, et sellest präänikust pole suurt kasu loota.

Tõele võib vastata ka arutluskäik, mille järgi on plahvatused majanduslikult hoopis kasulikud Gazpromile, kes peaks muidu tarnete katkemise eest oma klientidele kahjutasu maksma. Kui maagaasitorud on ettevõttest vähemalt pealtnäha sõltumatutel põhjustel katki, siis polegi midagi teha.

Üks küsimus on muidugi selles, kas plahvatuste taga peitub veel midagi. Kas nende ajastus on näiteks kuidagi seotud Norra-Poola maagaasitoru Baltic Pipe avamisega üleeile? Hoiatusena Venemaa poolt, et «sulgesime enda juurest tulevad maagaasiühendused, võime teised samuti ära lõhkuda, kui tahame». Ja mitte ainult gaasitorud, vaid ka näiteks elektri- või sidekaablid. Selline samm nõuaks juba väga karmi vastust.

Kui need, kes maagaasitorud õhku lasid, aga loodavad, et suudavad sellisel moel Venemaa-vastase rinde ühtsust lõhkuda, siis peame valmistama neile kibeda pettumuse. Venemaa lihtsalt näitas veel üks kord, milline on tema tegelik pale, ja ehk suutis nüüd veenda veel mõne, kes selles seni kahtles. Oluline on see, et eestlastel poleks tulevikus põhjust öelda: me ju hoiatasime, aga te ei kuulanud.

Märksõnad
Tagasi üles