N, 8.12.2022

Ago Raudsepp ⟩ Kuidas mulle autodest lehvitati ja Ukraina lippu näidati

Ago Raudsepp
, toimetaja
Kuidas mulle autodest lehvitati ja Ukraina lippu näidati
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Õppepäevale kogunesid Kaitseliidu Sakala maleva üksikrühma Ümera liikmed.
Õppepäevale kogunesid Kaitseliidu Sakala maleva üksikrühma Ümera liikmed. Foto: Elmo Riig
  • Kaitseliitu astuda pole kunagi hilja, sest iga okas loeb
  • Mida paremini oleme valmistunud, seda raskem on meid rünnata

Minu isale meeldis ikka rääkida, et iga põlvkond peab saama oma sõja. Kusagil 2000ndate teises pooles hakkasin ma mõtlema, et tal võibki olla õigus – asjad meie naaberriigis ei läinud nii, nagu peaks, ja ka minu põlvkonna õnnelik elu võis ühel päeval otsa saada, kirjutab toimetaja Ago Raudsepp.

Hakkasin mõtlema Kaitseliitu astumise peale. Kuid alati oli midagi, mis tuli enne ära teha, ja alati võis ennast veenda, et asjad ei ole ju veel nii hullud – küll jõuab.

Kui 24. veebruaril sõda algas, siis mõtlesin, et olen oma Kaitseliitu astumisega lootusetult hiljaks jäänud. Inimene leiab endale alati vabandusi. Pealegi olid mul hoopis teised plaanid – ma tahtsin tegeleda oma teadustöö põhjal raamatu kirjutamisega. Pärast mõningast järelemõtlemist leidsin siiski, et praegu on tähtsamaid asju kui minu raamat.

Mul on hea meel, et ma kauem ei venitanud. Ma saan pidada ennast üheks 3300st värskest kaitseliitlasest, kellest rääkis oma võidupüha kõnes president Alar Karis. Eesmärgiks seatud 10 000ni on siit veel siiski üksjagu maad minna.

Muidugi ei ole uutel siin millegagi uhkustada. Oma esimesel õppusel kohtasin endast hallipäisemaid ja vanemaid mehi, kes on olnud Kaitseliidus alates 1990ndate algusest. Mulle jagati kätte paukpadrunid, aga need mehed rääkisid, kuidas nad omal ajal «ta-ta-taa» karjusid, kui oli vaja vastase pihta tulistada. Ma nimetasin neid mõttes metsavendadeks. Õppuste käigus sain ma aru, kui väga Eestil on vedanud, et meil on selliseid metsavendi.

Sõdurielu ei ole mulle võõras. Nagu enamik teisi minuealisi – ma sain talvel 54 –, sain ka mina oma kaks aastat Nõukogude armeed. Kuid selle kahe aasta jooksul ei osalenud ma mitte ühelgi õppusel, mis oleks olnud ligilähedaseltki võrreldav minu esimese Kaitseliidu õppusega. Lõputult gaasimaski pähe ajada ja platsi peal marssida – see oli meie väljaõpe. Lasta saime üliharva ja ainult lasketiirus.

Õppuste käigus sain ma aru, kui väga Eestil on vedanud, et meil on palju tublisid metsavendi.

Nüüd sain ma oma esimesel Kaitseliidu õppusel kõike kuhjaga. Mina ja minu paarimees olime esimesed, kellel tekkis kontakt vastasega. Nad ei näinud meid ja tulid otse meie suunas. Andsime neile oma AK 4dest, nii nagu torust tuli.

Võrreldes minu mälestuste Kalašnikoviga on rootslaste Automatkarbin tunduvalt raskem ja pikem relv. Varahommikul hakkas selg relva kandmisest valutama. Kuid see-eest on kaliiber suurem ja metsas peaks see andma eelise.

Õppusele sõitsime presentkattega veoautos, samamoodi nagu Nõukogude armees. Man raputas märksa vähem kui Ural, kuid heitgaase ajas ikka presendi alla. Istusin kõige luugipoolsemasse otsa, et rohkem värsket õhku saada. Möödasõitvatest autodest lehvitati mulle, mõned näitasid Ukraina lippu ja Churchilli võidumärki. Ei olnud samamoodi nagu Nõukogude armees. Kahe aasta jooksul ei lehvitatud mulle mitte kordagi.

Õppus algas esmaabikoolitusega. Esmaabi seisnes žguti panemises, aga kõigepealt tuli kindlaks teha, kas haavatu üldse veel elus on. Instruktor luges mulle ette olukorra kirjelduse: haavatu lamab selili, paremat jalga alates põlvest enam ei ole.

Siinkohal tuleb täpsustada, et minuvanused ja vanemad olid sellel õppusel siiski vähemuses. Näiteks minu jaos oli peale minu veel ainult üks minuealine. Silma järgi hinnates oli enamik vähemalt 20 aastat minust nooremad, sealhulgas oli ka paar naist.

Nüüd ütleski üks naisvõitleja, et kui temaga peaks selline asi juhtuma, siis tema palub endale esmaabi mitte osutada ja talle mitte žgutti panna. Mulle meenus kohe leitnant Dan. Küsisin: «Kas sa «Forrest Gumpi» oled näinud?» Minu kaasvõitleja ilmselt ei olnud, sest ta ei vastanud midagi. Aga üks teine temavanune ilmselt oli, sest ta ütles: «Tänapäeval on väga head proteesid.»

«Reamees Ryani» moment oli mul ka. Öösel oli meie ülesanne patrullida metsateel, mis viis välja mere äärde. Vastu hommikut tõusis tuul ja kui me järjekordsel käigul mere äärde jõudsime, lainetas pilliroog meie ümber kuidagi väga tuttavlikult. Aga muidugi – see oli ju täpselt nagu Prantsusmaa viljapõld kapten Milleri ja tema salga ümber! Või oli see hoopis Vietnam ja Forrest Gump?

Vahetasime valvekorda iga tunni aja tagant. Oli ka üks pikem kolmetunnine vahe, mis oli mõeldud magamiseks.

Mulle näidati enne, kuidas mõne minutiga telkmantlist kahe puu vahele telk tekitada. Pimenevas metsas oli see mõnevõrra keerulisem, aga ma sain sellega hakkama. Seda nimetati biviks. Häda oli ainult selles, et minu välja valitud koht kubises sipelgatest. Seal, kus ei olnud sipelgaid, ei olnud jälle sobivaid puid.

Otsustasin, et ei hakka biviga jändama ja ööbin lageda taeva all. Oli soe suveöö ja vihma ei olnud oodata. Mul oli olemas matt ja pea alla panin seljakoti. Ma jäin kohe magama.

Ärkasin umbes tunni aja pärast külmast värisedes. Mul oli kotis veel üks fliis ja tõmbasin selle selga. Ikka oli külm. Selili oli enam-vähem, aga niipea kui külili keerasin, hakkasin jälle külmast värisema.

Ma sain kinnituse, et nii tõesti ongi – iga okas loeb. Mida rohkem meid on ja mida paremini me oleme valmistunud, seda raskem on teha meiega sama, mida praegu tehakse ukrainlastega.

Olingi siis selili ja vaatasin tähti. Nägin, kuidas tähed taevas edasi-tagasi hüppasid. See oli magamatusest.

Eesti kaitseväes antakse väga hästi süüa, teadsin seda oma poegade juttudest. See kehtib ka Kaitseliidu kohta. Kusjuures kogu see suurepärane söök tehti valmis sealsamas metsas väliköögis.

Pärast hommikusööki puhastasime relvad. Meie jao kõige käremeelsem tüüp, kellest ma oleksin kõige vähem seda oodanud, aitas mul kannatlikult relva kokku panna. Mina, kes ma olen lootusetu humanitaar ja kellel on raskusi isegi IKEAst ostetud mööbli kokkupanemisega, jäin AK 4ga hätta. Kalašnikoviga sain hakkama, aga sellega mitte. Ma sain veel ühe õppetunni: Eesti kaitseväes ei jäeta kedagi maha.

Koju jõudes olin omadega üsna läbi. Selg valutas relva tassimisest, jalg valutas postil istumisest, pea valutas magamatusest. Kuid juba järgmisel päeval olid kõik mu valud kadunud ja hinges oli hea tunne.

Eesti ja Ukraina lipp.
Eesti ja Ukraina lipp. Foto: Marko Saarm

Ma sain kinnituse, et nii tõesti ongi – iga okas loeb. Mida rohkem meid on ja mida paremini me oleme valmistunud, seda raskem on teha meiega sama, mida praegu tehakse ukrainlastega. Ja seda väiksem on võimalus, et ka meie põlvkond saab oma sõja.

Märksõnad
Tagasi üles