N, 8.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Martin Pent: kõverpeeglist paistab koolielu hullem kui tegelikkuses

Martin Pent
, Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja
Martin Pent: kõverpeeglist paistab koolielu hullem kui tegelikkuses
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Fookuse «Hariduse ja teaduse» toimetaja Martin Pent.
Fookuse «Hariduse ja teaduse» toimetaja Martin Pent. Foto: Eero Vabamägi
  • Paljudel kipub ununema, et pedagoogid, kes tunnevad oma tööst rõõmu, on enamuses
  • Prominendid avastavad õpetaja ameti alles pärast seda, kui on midagi häbiväärset teinud
  • Lähenev õpetajate päev võiks näidata koole ja kooliperesid positiivsemas valguses

Õpetajate päeva eel tasub meenutada, et kuigi inimesi on sellesse ametisse endiselt raske meelitada, on meedias avanev üldpilt koolis toimuvast enamasti märksa hullem, kui see tegelikult on, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Pent.

Järgmise nädala kolmapäeval tähistatakse järjekordset õpetajate päeva. Tänavu on aga isegi pikaaegsed pedagoogid öelnud, et sellist avalikkuse tähelepanu haridusvaldkonnale nemad ei mäleta. See tähelepanu on peaasjalikult olnud süngetest toonidest kantud: et raha on vähe, aga eriti kitsas on inimestega; et tulevik on tume ja tagatipuks räägitakse veel ka kriisist. Tõepoolest, parandamisruumi on palju, ent siiski tahab käesolev Fookus ka mõnel valguskiirel olukorrale paista lasta.

Koroonaviirus ei nõua enam koolides erakorralisi meetmeid.
Koroonaviirus ei nõua enam koolides erakorralisi meetmeid. Foto: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Et kriis oleks ikka oma nime vääriline, siis on õpetajate töö pahupool saanud kajastust küllaga. Pooltoonid on hägustunud, peavoolust eristumine tekitab vaat et trotsigi. Umbes nii nagu on praegu võõristav kuulata inimest, kelle sõnul polegi tema tarbimisharjumused hoolimata meeletust hinnatõusust muutunud. Või kui veel aasta tagasi ei kõlvanud valju häälega tunnistada, kuidas hädaohtlik koroonaviirus osutus kellegi jaoks leebeks haiguseks ka ilma eelneva immuniseerimiseta.

Õpetajate töö pahupool on saanud kajastust küllaga. Pooltoonid on hägustunud, peavoolust eristumine tekitab vaat et trotsigi.

Nõndasamuti näib olevat ka aastal 2022 Eesti õpetajaga, kes päris siiralt tunneb, et tal pole erilisi etteheiteid oma ametile. Nagu mõni võõrkeha oleks. Veel enam – mis siis, kui mõnele säärasele võib-olla tema töö koguni meeldib ja ta siis veel tagatipuks leiab, et järsku polegi koolid nii jubedad paigad, kui pealtnäha tundub? Mis see olgu, niimoodi üldist fooni rikkuma?!

Sellised inimesed on olemas, nad liiguvad meie endi keskel ja kaks neist avavad oma õpetamiskogemust ka tänasele lehelugejale. Oli märgiline ühe autori küsimus, et ega tema südamest kirja pandud tekst ometi liiga positiivne ei saanud.

Nii Jana Kübar kui ka Anna-Liisa Blaubrük, vastavalt Miina Härma ja Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumist, on õpetajana töötanud piisavalt kaua, et õpilastel oleks raske oma kodukooli ilma nendeta ette kujutada. Ja kui lugeda kahe pedagoogi muljeid, siis ei paista küll kusagilt, et nad oleksid kuhugi edasi liikumas, karjääri pööramas või isegi vaheaastat võtmas. Seda tõugu õpetajaid, õppejõude ja lasteaiakasvatajaid on ju tegelikult palju, sealjuures igaüks oma looga. Paraku seab leheruum omad piirid.

Läbipõlemise vastu aitab õpetajat huumorimeel, sealhulgas oma ametijuhendi kõiki nõudmisi lugedes.

Kas nende õpetajate elujaatavad reflektsioonid teevad olematuks kõigi nende ametikaaslaste omad, kes on väsinud, tülpinud, õnnetud, lootuse kaotanuna koolist lahkumas või ongi seda juba teinud, vandudes mitte iialgi sinna naasta? Ei, ei tee. Midagi kiita siin ju ei ole ning mitte keegi pole kõigest hoolimata suutnud välja mõelda valemit, mis meelitaks kooli nooremat põlvkonda. Samas, kellelegi peab ka praegune, väärikas eas ja väljateenitud puhkusele suunduv osa õpetajaskonnast ju teatepulga üle andma. Aga kellele siis? Koroona õpetas, et arvutid ei vea välja.

Kümne aasta tagused Tartu Haridustöötajate Liidu streigiplakatid.
Kümne aasta tagused Tartu Haridustöötajate Liidu streigiplakatid. Foto: Kristjan Teedema

Läbipõlemise vastu aitab õpetajat huumorimeel, sealhulgas oma ametijuhendi kõiki nõudmisi lugedes. Jah, mõnikord teeb tõesti kadedaks, kui ministri autojuhi teenistus oma bossi päevapiltnikuna on suurem kui õpetajal oma klassi juhatamise eest. Jah, vahel paneb nördima, kuulates tarkpäid muudkui seletamas, kuidas meie nn kombinaatkool viimaks 21. sajandisse tuua, kuid kui on tarvis ise käed külge panna, pole neid rääkijaid kusagil näha.

Ja eks tekita seegi mõningast tuska, kui alles pärast millegi väga piinliku või taunimisväärse korda saatmist avastavad mõned armastatud prominendid endas ühtäkki kire õpetajaameti vastu. Aga ju tulebki neil päevil hoiduda üle mõtlemast: üks õpetaja on ikkagi parem kui null õpetajat.

Märksõnad
Tagasi üles