R, 9.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Anna-Liisa Blaubrük: hea õpetaja sisemine leek ei tohi teda ennast kõrvetada

Anna-Liisa Blaubrük
, Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja
Anna-Liisa Blaubrük: hea õpetaja sisemine leek ei tohi teda ennast kõrvetada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl
  • Hiljutise uuringu põhjal on 92 protsenti Eesti õpetajatest kogenud läbipõlemist
  • Õpetaja otsustusõigus oma töö tegemise viiside üle on tegelikult suur
  • Läbipõlemise vältimine algab kõigepealt igast inimesest endast

Koolis töötamise puhul millestki heast rääkida näib neil päevil justkui tabu, kuid lõpuks on iga õpetaja enda otsustada, kui väärtuslikuks peab ta oma ametit, kirjutab Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja Anna-Liisa Blaubrük.

Uudised läbipõlenud õpetajatest on täitmas leheveergusid pea iga nädal. Süüdistatakse väikest palka, kooli suhtes ülinõudlikke vanemaid ja enese suhtes vähekriitilisi lapsi, lisatakse näpuotsatäis küündimatuid juhte ning küpsetatakse «uue põlvkonna» kastmes.

Meie hariduselu kirjeldajateks on saanud hr Rahulolematus ja pr Koolistress. Härra Laur on kadunud. Isegi köster on kadunud. Toots veel vahel pistab nina kivi alt välja, kuid keegi ei julge enam öelda, et koolis võiks olla ka midagi toredat. Minul on kolm põhjust, miks jääda kooli. Mina olen jäänud kooli.

Õpetaja töötunni hind on madal. Nagu ka politseinikul, päästjal, kiirabi brigaadi meeskonnaliikmel. Millegipärast hindavad ministrid, parlamendisaadikud, kohalike omavalitsuste juhid meie, nende õpetajate, palka niisuguseks. Minu südametunnistus on puhas. Ma ei saa ühegi parlamendiliikme, volikoguliikme ega otsustaja kohta öelda, et ta oli minu õpilane. Minu õpilased hoiavad mind valitud ameti juures.

Kohtan oma endisi õpilasi politseis, ajakirjanduses, kolleegide hulgas, puhkusele sõites hotelli juhatamas või sadades huvitavates muudes ametites naeratusega näol oma tööd tegemas. Nende rõõmus «Tere õpetaja, kas te tõesti mäletate mind?» hoiab erksana.

Õpetajaks sünnitakse

Armas noor inimene, kes rõõmuga tervitab, paneb pingutama, et tuletada tuttavate silmade taga olev nimi meelde, kui viimane kohtumisaeg jääb ka kaugesse minevikku. Mulle meeldib liikuda mööda oma väikest armsat Tartut, kohates noori inimesi, kes tervitavad mind äratundmisrõõmuga. Mäletada neid ja nende lugusid on tohutu rikkus.

Aeg-ajalt ütlevad õpilased, et jäävad oma õpetajat igatsema – seda ei juhtu ei politseis ega päästes, ammugi ei öelda seda poliitikule, laenuhaldurile või kinnisvaramaaklerile.

Ma ei tea, kas õpetajate palga kujundajad julgevad oma õpetajatel koolimajades külas käia, kuid minu õpilased käivad. Kuigi see võtab vahel ära kiire tööaja, on üllatusena klassi astuv sirge seljaga noor, kes oma valikuid paari lausega kirjeldab, suur kingitus. Tema julgeb tulla ja mina julgen ta kogemust jagama lubada. Selline üllatuslik kohtumine klassi ees õpetab koolipingis istuvatele noortele inimsuhete kohta palju enam kui õpikupeatüki uurimine.

Aeg-ajalt ütlevad õpilased, et jäävad oma õpetajat igatsema. Seda ei juhtu ei politseis ega päästes. Ammugi ei ütle me seda valijatega kohtunud poliitikule ega ka oma laenuhaldurile, juristile või kinnisvaramaaklerile. Kui just nad pole meie õpilased olnud. Taaskohtumise rõõm on kahepoolne.

Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium on riigi üks suurimaid nnn puhtaid gümnaasiume.
Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium on riigi üks suurimaid nnn puhtaid gümnaasiume. Foto: Kristjan Teedema

Eesti Haridustöötajate Liidu andmetel on Eesti õpetajatest 92 protsenti kogenud läbipõlemist. «Arvestades kui suur puudus on meil õpetajatest, peame pingutama, et kõik need inimesed, kes tunnevad õpetajaameti kutset, oleksid koolis hoitud ja toetatud,» ütles endine haridusminister Liina Kersna õpetajate meeleavalduse järel. Mis siis koolis toimub, et läbipõlemise oht on nii suur? Või on see siiski normaalne, et läbipõlemist tunnevad kõik inimestega töötajad?

Õpetaja töö on intensiivne. Kuid kindlasti mitte pooltki nii ohtlik või intensiivne kui politseis, päästes või kiirabis. Rõõmsaid hetki, õnnetunnet, nalja ja õnnestumisi saab kogeda rohkem. Lihtsalt ise tuleb neid märgata, igas päevas. Tänavu kadus minus läbipõlemise aimdus pärast seda, kui 31. augusti õhtul peatas mu koduvärava taga oma auto endine õpilane, kes lilledega «Aitäh!» tuli ütlema. Mõni Toots kohe oskab.

Minu õpetajatöö üle rõõmutsemist on kritiseerinud kurjalt võõrad ametikaaslased. Lisades, et räägin nagu juhtkonnaliige ja mitte õpetaja. Et ma ei tea, kui raske tegelikult on. Inimese enda valik on teadlikult lõplikku läbipõlemist vältida või karjääris muudatusi teha, et leida see, mis taas rõõmustaks. Olles peaaegu 20 aastat töötanud õpetajana, on mul kõrval kolleegid, kes andsid mulle tunde 5. klassis. Nende meetodid on muutunud, nende soengud on ehk teised, kuid oluliselt vananenud nad ei ole.

Minu õpetajatöö üle rõõmutsemist on kritiseerinud kurjalt võõrad ametikaaslased, lisades, et ma ei teadvat, kui raske tegelikult on.

Ülo Vooglaid ütleb saates «Ööülikooli rännakud», et ta ei pea võimalikuks suhtuda ükskõikselt sellesse, millest inimese elus kõik sõltub – ta ei suuda suhtuda ükskõikselt lapse kasvukeskkonda. Usun siiralt, et need õpetajad, kes ei lahku koolist, on samal seisukohal. Nad on teadlikud, et mõjutavad uut põlvkonda ja teevadki seda, sest on sündinud õpetajaks ning sellel teel raskuste või läbipõlemise tunde kogemine, ei pane neid loobuma.

Hea õpetaja leegitsebki. Kui see ennast põletama hakkab, tuleb leida uus amet asemele või kõrvale.

Hindamatu suvepuhkus

Mulle meeldib vabadus, mis Eesti õpetajal klassi ees seistes on. Mulle meeldib meeldib mõte, et saame otsustada, kuidas õpetame ja kasvatame tulevasi partnereid. Ja mulle meeldib, et tööaeg on paindlik. Jah, on küll. Näiteks on garanteeritud vabad pühad ja väike hingetõmbepaus iga seitsme-kaheksa nädala järel, suvel lausa 56 päeva puhkust. Nädalavahetused ei möödu kontoris ning ükski päev ei sarnane eelmisele.

Mina ei suuda vahetada seda suvist puhkust millegi vastu, isegi kui see möödub tulevikus lastelaste hoidmise tähe all nagu paljudel kolleegidel, keda lapsed nende puhkuse tõttu ära kasutavad. Ikkagi on suvine puhkus igat talvist tööpäeva väärt. Jah, töid, mida parandada, on palju, kuid see oleneb palju ka õpetaja erialast ning töö planeerimise oskusest. Meil pole kunagi vaja istuda üheksast viieni arvuti taga või töötada seni, kuni plaan täidetud.

Saame päevad läbi innustada tulevasi kaasteelisi oma lemmikteemadest. Ja sellest on vähe vägevamat.

Ma saan ise otsustada, kas istun, astun, seisan, kuulan, kirjutan, joonistan, laulan või vaikin. Kuigi ma pole veel 20 aasta jooksul proovinud istudes tundi anda, olen pannud tähele, et osa kolleege peab ainuvõimalikuks päev otsa dokumendikaamera taga istumist. Nii nagu on õpetajate hulgas neid, kel alati tööd õigeaegselt parandatud, on alati neid, kel need kunagi ei saa parandatud. Aga see on meie valikuvabadus ja otsustusõigus, kuidas oma tulevasi kaasteelisi õpetame ja kasvatame.

Me ise planeerime oma aja ja tegemised jagamaks lastele teadmisi õppeainest, mis meie jaoks oli enda tulevikku kujundades põnevaim asi maailmas. Saame päevad läbi innustada tulevasi kaasteelisi oma lemmikteemadest. Ja sellest on vähe vägevamat.

Olen jäänud kooli, sest näen uut põlvkonda, kes minu arvates on täpselt sama lahe kui oli eelmine, ja see annab jõudu. Näen lapsevanemaid, kel on siiras mure oma lapse pärast, ja see ei saa mind õpetajana läbi põletada. Minu arvates on õpetajatöö üks meepott, kus, jah, paraku on vaid tilk rahalõhnalist tõrva sees.

Märksõnad
Tagasi üles