N, 8.12.2022

Naudi nokupilti kui elu väikest hetke!

Janar Ala
, toimetaja
Naudi nokupilti kui elu väikest hetke!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kunstnik Keith Haring ja tema peika Jean Dubose aastal 1983. Mõlemad surid hiljem aidsi. 
Kunstnik Keith Haring ja tema peika Jean Dubose aastal 1983. Mõlemad surid hiljem aidsi. Foto: Andy Warhol Foundation For The Visual Arts
  • Andy Warholi kolmas tulemine Eestis
  • Warholi popfotograafia on juhuslik, intiimne ja isiklik
  • Fotokunsti ei sobi meisterlikkus

Andy Warholiga käib ikka kaasas teatav meediakära. Lubatakse glamuuripauku. Nii ka seekord. Warholi fotonäituse avamispeost ilmusid galeriid meedialaotusse. Kes käis või kes ei käinud. See kõik on õige, sest peosituatsioon kuulus Warholi elu ja kunsti juurde nagu siga tamme alla.

Andy Warhol

«Photo Factory»

Fotografiskas avatud 26. veebruarini 2023

Frank Ockenfels 3

«Endasse vaadates»

Fotografiskas avatud 20. novembrini

Cho Gi-Seok

«Kooseksisteerimine»

Fotografiskas avatud 15. jaanuarini 2023

Foto pole see esimene meedium, mille järgi popkunsti isa tuntakse, aga hea, et maestro (selle sõna juurde võime hiljem veel tagasi tulla) saab sellestki küljest tutvustatud. Tema maalide ja graafika ning audiovisuaalse toodangu järgi (eelkõige filmid) tuntakse rohkem. Neid mõlemat on varem Eestis ka esitletud.

2000. aasta lõpus toimus Rotermanni soolalaos suur Warholi ülevaatenäitus, millesarnast ei ole ei varem ega hiljem Eestis nähtud. See lõi ka omaaegsed publikurekordid, mis nüüdseks küll on mitme näituse puhul ületatud. Mäletan, et Warholi tulek oli sedavõrd suur sündmus, et üks mu sõber isegi katsus Warholi teost näpuga. 2016 näidati Pärnus filme, videoid ja installatsioone.

Fotografiskas on väljas Warholi polaroidid ja hõbeželatiinfotod. Paar fotoputkas tehtud seeriat ka. Žanri mõttes jagunevad pildid portreedeks (ka autoportreedeks, need on väga ägedad) ja mitut sorti banaalsusteks, nagu peopildid, argisituatsioonid või argiobjektid. Sõnaga «banaalne» algriimub Warholi puhul muidugi kohe banaan. Näituselgi saame näha mitut banaanipilti. Tegi Warhol ju ka veel enne, kui ta enda käsutusse polaroidkaamera sai, ansamblile Velvet Underground ikoonilise banaanipildiga albumikaane.

Turundus sihib narratiivi

Polaroidkaamera tuli Warholi ellu 70ndate alguses ja sellest sai tema lahutamatu kaaslane, ta ise nimetas seda oma «kohtingukaaslaseks». Andy Warholi 60ndate kuulsat Factoryt, kus (peamiselt vist identiteedikriisis) noorukid amfetamiinist kannustatud lõputuid pidusid pidamas käisid, saatis lõputu filmikaamerasurin, 70ndatel vahetas fotokaamera filmikaamera välja.

70ndate algusest kuni surmani 1987. aastal 130 000 mustvalget 35 mm filmile pildistatud fotot ja 20 000 polaroidi. See on umbes 25 fotot päevas. Kindlasti rohkem kui Kim Kardashianil. Päeviku pidamine igasugustes vormides oli talle iseloomulik. Fotosid kasutas ta ka maalide toormaterjalina. Sellepärast hakkas ka pildistama, et ei ilmuks välja neid, kes leiavad, et Warhol on ta kujutise varastanud. Aga neid ilmus muidugi välja ikka ja jälle.

Andy Warhol, «Bananas», 1978. 
Andy Warhol, «Bananas», 1978. Foto: Andy Warhol Foundation For The Visual Arts

Warholi kohta on ikka osutatud, kuidas ta oli 21. sajandi meediakäitumise suur esiisa. Tegi kõiki neid asju teistest varem. Ta rääkis 15 minutiks saabuvast kuulsusest ja tegi esimesena tõsielutelevisiooni. Tema piltide puhul tehakse samuti juttu esteetikast, mis hiljem sai omaseks sotsiaalmeediale. Selle puhul viidatakse juhuslikkusele, rämpsule. Kuigi sotsiaalmeedia muidugi eriti juhuslik ei ole, Instagram on enamasti ju väga kureeritud. Olen ka mõelnud, et kas Warholile praegune aeg meeldiks.

Warholi fotode kohta on ka küsitud, kas see on kunst. Või on see lihtsalt fotodokumentatsioon. See on hea küsimus, üks parimaid. Sel teemal on isegi kohut käidud ja vastavalt sellele, kuidas kasulik on olnud, on miski siis kas kuulutatud kunstiks või mitte. Nagu on Warholi muude teostegi kohta küsitud, kas see on kunst. Kas banaalse argiobjekti või argisituatsiooni või pophetke esitamine on kunst? Kas pissuaari pildistamine on kunst? See on üks kaasaegse kunsti põhiküsimusi ja nendel teemadel on muidugi kirjutatud tuhandeid või isegi miljoneid lehekülgi tõsist kunstiteaduslikku analüüsi.

«Photo Factory» on ilmselt pigem näitus Warholi fännidele. Neile, kes teavad kontekste ja seda, kes on kes või mis on mis. Väikeseformaadilised pildid peamiselt Warholi lemmikkuulsustest ja kamraadidest (Grace Jones, Debbie Harry, Jean-Michel Basquiat, Keith Haring jne) ja suvalistest objektidest.

Kus on aegadeülene kunst – miski, mis näeb ka välja nagu kunst, mille puhul ei teki kahtlust –, võivad küsida need, kellele Fotografiska kodulehel lubatakse ka «meistrit». Sõnaga «meister» seondub vähemalt minu jaoks küll keegi üsna mitte-warhollik, arvatavasti ikka selline kunstnik, kes kannab baretti, suitsetab piipu ja viibib sageli depressiivses sisekaemuses arhetüüpidevahelises tühiruumis. Natuke naljakas on lugeda Warholi polaroidide juures ka sõna «ainueksemplar». Foto kontekstis kõlab see mõnes mõttes kohatult, aga tõsi ta on, et polaroidfoto ju on ainueksemplar.

Grace Jonesi portree (1984) 
Grace Jonesi portree (1984) Foto: Andy Warhol Foundation For The Visual Arts

Samuti on naljakas lugeda Fotografiska Warholi näituse leheküljel kohe Grace Jonesi foto kõrval välja toodud Warholi tsitaati: «Sa pead laskma väikestel asjadel, mis muidu sind tüütaksid, põnevust tekitada.» Kuidagi sellisesse väga tänapäevasesse ja võikalt paatoslikku ja samas käskivasse «naudi elu väikeseid hetki» diskursusesse asetub see tsitaat, aga ilmselt Warholi turundamise mõttes see halba ei tee. Ikka on parem nokupildile või dušisegisti pildile või Muhammad Ali tolmuse kinga pildile punuda ümber mõni natuke suurem, era- ja ainukordsusele viitav suurt meistrit pühitsev narratiiv. Naudi nokupilti kui elu väikest hetke!

Meeldib näituse soundtrack. Disco. Loob väikese Studio 54 või Paradise Garage’i vaibi. Näitus meeldib ka. Hea on nende piltidega kohtuda, loob kuidagi koduse tunde.

Perfektse soorituse paine

Kodusema kui näiteks kohtumine Fotografiskas praegu samuti ja arusaadavalt suurematel pindadel näidatavatel Frank Ockenfels 3 või Cho Gi-Seoki näitustel. Esimene siis võrdlemisi tunnustatud USA portreefotograaf, kelle portfooliost ja ühtlasi ka näituselt leiame peamiselt portreesid – David Bowie (teda on ikka väga palju), Nirvana, Tom Waitsi, Iggy Popi, Natalie Portmani jne – ja siis ilmselt midagi, mida võiks nimetada portreejärgseteks objektideks või intensiivsusteks.

Frank Ockenfels III, «A Lot of Art is Boring» (1999). 
Frank Ockenfels III, «A Lot of Art is Boring» (1999). Foto: Fahey Klein Gallery

Ockenfels 3 armastab oma pilte sodida ja värvida, mängida valguste ja tekstuuridega, teha kollaaže, teha neid ka ready-made-objektidele – ühesõnaga, jätta igati pungi ja rutiinivaba ja jacksonpollockliku lähenemise muljet. Tema näitusel viibimise ajal kostis soundtrack’ina Stone Rosese «I Wanna Be Adored» ja üks Nick Cave’i lugu.

Cho Gi-Seoki töid on kirjeldatud kui näidet «Korea cool’i uuest ajastust» ja pole põhjust sellele vastu vaielda. Perfektselt teostatud portreed ja vaikelud. Sellised läikivad ja kliinilised. Sobivad hästi moeajakirjadesse ja moefotograafina Gi-Seok ka tegutseb.

Ilmselt on võimalik sinna sisse lugeda ka mingisugust «Korea müstikat», šamanistlikku või budistlikku loodusega läbipõimumist, mida mu eksootikat otsiv silm kohe vastavalt antud eeldustele ka otsima hakkab. Cho Gi-Seok tuleb mulle vägagi vastu, ta annab ilmselt kõike, mida ma «Korea cool’i uuest ajastust» ootaks. Nii Ockenfels 3 kui Gi-Seoki töödes aimub meistrit, kes teab, mida ta tahab, ja ka seda, kuidas seda saada ning hiljem kommunikeerida. See ongi Fotokunst. Suure tähega. Selles puudub kommunikatiivne tühik.

Cho Gi-Seok, Nostalgia#2 (2020) 
Cho Gi-Seok, Nostalgia#2 (2020) Foto: Cho Gi-Seok

Kui nüüd võrrelda Warholit kahe viimasega, siis Warhol on märksa intiimsem ja isiklikum. Loomulikult rabedam. Loomulikult suvalisem. Aga mulle on alati foto puhul suvalisus meeldinud. «Fotograafia peab mulle võimaldama ligipääsu infrateadmisele,» on Roland Barthes kirjutanud. Igati professionaalselt tehtud foto tundub vahel kuidagi suletud. «Portree on suletud jõuväli,» nagu kirjutab Barthes veel – Ockenfelsi ja Gi-Seoki portreid ja vaikelusid vaadates tundub mulle, et tal oli õigus.

Nende pildid läigivad või Ockenfelsi puhul ka karjuvad mulle silma, aga see on ka kõik. Kohati imetlusväärsed, aga üsna ootuspärased siiski. Nad on ideaalsed, ajatud nukud. Aga foto on mu meelest ajakunst. Või kas ta ongi kunst. Enamasti fotod, mis mulle meeldivad, pole tegelikult kunst. Warholi polaroid-portreed on palju huvitavamad, neis lebab aja materiaalne keha ja nad näevad välja nagu miski, mille võiks tegelikult ka ära visata.

Märksõnad
Tagasi üles