Jah, see näib Aareleidi uue romaani keskse meeleolu kirjeldamiseks päris täpne määratlus! Siin on vastandlike jõudude destruktiivset dünaamikat: lootusetut lõksusolekut eilse ja homse vahelisel eikellegimaal, valulist osutust kergelt liisunud maitsega olevikule, mis kujutab teoses enesest patiseisu minevikust pärinevate pettumuste ning tulevikku suunatud igatsuste vahel.
Küll aga tahaksin omalt poolt lisada, et nimetatud igatsuses, nagu Aareleid seda esitab, on omajagu kulumust ja resignatsiooni, pöördumatult ükskõiksuse poole tüürivat tasast melanhooliat ja enesehaletsust. Ning ühtaegu ka kohandumist, leppimist ja andestamist, mis ei näi aga paraku viivat eriti kuhugi, ei edasi ega tagasi. Või mõne lugeja silmis ehk siiski? Igatahes kujutab «Vaikne ookean» romaanina enesest õnnestunud katset seda seisundit – pettumusesegust igatsust – mitte üksnes tabada ja kirjeldada, vaid ka poetiseerida.
Autorihääle kordumatu lüüriline intonatsioon
Oh, kuidas mulle meeldivad prosaistid, kes on nii oma tundelaadilt kui ka sõnakasutuselt ühtlasi poeedid (ja mitte pelgalt kirjanikeks maskeerunud publitsistid, ilukõnelejad, pisaralüpsjad, narratiiviteenrid, hobiajaloolased vms). Kai Aareleid on jutukirjanikuna minu silmis tähelepanuväärne poeet. Kusjuures tema autorihääle lüüriline intonatsioon näib proosas palju isikupärasem, stiilsem ja mõjusam kui luules (seni on ta avaldanud luulekogud «Naised teel» ning «Vihm ja vein», mõlemad 2015. aastal).