R, 9.12.2022

Ukraina pettesõda Harkivis on võrreldav Napoléoni saavutustega Austerlitzis

Meelis Oidsalu
, Fookuse Võimu ja julgeoleku toimetaja
Ukraina pettesõda Harkivis on võrreldav Napoléoni saavutustega Austerlitzis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Ukrainlased kaitsevad oma riiki muuhulgas ka vineerist relvadega. Elutruud relvamaketid on mõeldud peibutisena vastasele, kes on valmis nende peale raiskama oma kõige kallimaid rakette.
Ukrainlased kaitsevad oma riiki muuhulgas ka vineerist relvadega. Elutruud relvamaketid on mõeldud peibutisena vastasele, kes on valmis nende peale raiskama oma kõige kallimaid rakette. Foto: Kuvatõmmis
  • Pettetegevused ja -manöövrid on sõjategevuse tavapärane, ent hindamatu lisaväärtusega valdkond
  • Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium osales Ukraina Harkivi rünnaku eelsetes sõjamängudes
  • Ukraina lahinguväljadele jõudnud vineerist HIMARSid ja NASAMSid on elanikkonnakaitse vahendid

Hiljutine Ukraina üllatusrünnak Harkivi oblastis ja sellele järgnenud Venemaa vägede paaniline lahkumine näitab, kui oluline on sõjakavaluse roll. Oskuslik pettetegevus võimaldab ka vähemuses oleval sõjaväel võita endast arvukamat vastast, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.

Eesti maaväe ohvitseride juhendis «Lahingutegevuse alused» on pettetegevusele pühendatud kümmekond lõiku. Seal öeldakse, et pettetegevus või vastase üllatamine ja segadusse ajamine võib toimuda ajaliselt («ajaline üllatus on seotud eelkõige tegevuse varasema käivitumisega»), ruumiliselt («suunaga seotud üllatus saavutatakse rünnates tiibadelt või tagalasse»), aga ka uudsete meetodite ja vahendite abil. «Tingimused vastase üllatamiseks luuakse pettetegevusega, nagu näiteks pettepositsioonid ja -liikumised, samuti petteside, moondamine, peibutamine ja valeinfo edastamine. See omakorda nõuab aga julgust riskida ning kooskõlastatud tegutsemist, sest poolik petmine nähakse läbi,» manitseb Eesti maaväe juhendmaterjal ohvitsere.

Ukraina sõjavägi on domineerinud nii infooperatsioonides kui ka suutnud venelasi üllatada üsna mitmel korral ja moel. Harkivi operatsiooni puhul üllatati venelasi peamiselt rünnakusuunaga. Avalike teadete ja ka vägede liigutamise järgi maastikul pidid venelased järeldama, et rünnaku põhisuund tuleb lõunas, suunaga Hersonile. Venelastele märkamatult olid aga ukrainlased koondanud hulgaliselt relvasüsteeme ja vägesid ka kirdesse.

Colin Kahl
Colin Kahl Foto: U.S. Department of Defense

Ajalehe New York Times väitel osalesid plaani ettevalmistamises ka Pentagoni esindajad. «Tegime mõned sõjamängud ja mudeldasime olukordi,» sõnas Ameerika Ühendriikide asekaitseminister Colin Kahl.

Ukraina presidendil Volodõmõr Zelenskõil oli vaja enne talve saabumist tõestada läänele, et sellest sõjast ei saa järjekordset külmutatud konflikti. Eksisteeris reaalne oht, et kui sõda tajutakse Esimese maailmasõja stiilis kaevikusõjana, hakkab ka lääne pealinnades üha enam kandepinda saama patsifistide hääl. Kui kuiv kalkulatsioon paberil ennustab pikka külmutatud rindega kurnamissõda, siis hakkavad arvutused paberil toetama rahuläbirääkimisi nõudvaid hääli, ja arvutustega relvastatud patsifismi ees oleks ka Ukraina Twitteri väejuhatus võimetu. Ainus võimalus patsifistide taltsutamiseks oli demonstreerida, et Ukraina sõjavägi suudab edukalt läbi viia ka vasturünnakuid.

Appi tuleb Pentagoni sõjasimulaator

Ameeriklastega koos läbi viidud sõjamängus selgus, et lai vasturünnak lõunasuunal ei pruugi anda Zelenskõi soovitud tulemust. Ukrainlased töötasid seepeale välja uue plaani, mis sisaldas rünnakut mõlemas suunas (kirre ja lõuna), plaan lasti ameeriklaste «sõjamängumasinast» taas läbi ja kiideti analüütikute poolt heaks. Sõjaaegne ligipääs kvaliteetsele sõjamänguvõimele võib eriti väiksematele riikidele olla elu ja surma küsimus. Et ressursse pole raisata ja reserve samuti mitte lõputult, tuleb väikeriigil lahingud võita enne nende aset leidmist. Ukraina tuletab taas meelde vana idamaist tarkust, et sõda tuleb võita esmalt peas ja südames, lahing on ideaaljuhul vormistamise küsimus. Just seetõttu on oluline ka lahingulise initsiatiivi hoidmine sõjateatris, sest surve alla sattunud osapool, kes on sunnitud vaid kaitsma ja reageerima, ei jõua puhtalt kurnatuse tõttu oma käike piisavalt läbi mõelda ega suruda vastasele peale oma plaani.

Kui sõda tajutakse Esimese maailmasõja stiilis kaevikusõjana, hakkab ka lääne pealinnades üha enam kandepinda saama patsifistide hääl.

Pole teada, kui veendunud olid ukrainlased oma Harkivi-suunalise rünnaku üllatusmomendis, aga ka Harkivi rindel tehti spetsiaalseid petterünnakuid, et vastane ei arvaks ära tegelikku rünnakusuunda. Nii näiteks saadeti Ukraina üksus tagasi vallutama üht küla, aga seda petteoperatsioonina, et varjata tegelikku ründesuunda (Balaklija). Ukraina pettemanöövri läbiviijate üllatuseks õnnestus neil aga küla tagasi võita, sest venelased lihtsalt põgenesid (küll oma suurtükiväe kaitsva tule all) ülepeakaela, jõudes hävitada ainult osa oma laskemoonast ning jättes maha haavatud ja surnud. Venelased jätsid kirdes taandudes maha kahe brigaadi jagu relvastust (varem pataljoni lahingugruppe iseseisvate üksustena kasutanud venelased olid end ümber formeerinud brigaadideks).

Edukate pettesõdade pikk ajalugu

Sõjaajaloos on sääraseid õnnestunud petteoperatsioone mõistagi ka varem kasutatud. Enne Barbarossa plaani elluviimist 1941. aastal koondas Natsi-Saksamaa Nõukogude Liidu piiri äärde vägesid ja Nõukogude diktaator Jossif Stalin – nii paranoiline, kui ta selleks ajaks ka juba oli – jäi uskuma sakslaste mesijuttu sellest, et väed koonduvad sõjalisteks koostööharjutusteks enne väidetavalt eesseisvat rünnakut Ühendkuningriigi vastu. Samalaadse eduka üllatusega vastas kolm aastat hiljem Nõukogude Liit operatsiooni Bagration ette valmistades. Sakslastele jäeti mulje, et Nõukogude väed valmistuvad rünnakuteks rinde põhja- ja lõunaosas ning et rinde keskosas keskendutakse kaitsvale tegevusele. Sakslased suunasid oma luuretegevuse põhja (Soome) ja lõunasse (Ukraina), rinde keskosa jäeti tähelepanuta, tegelikkuses aga lähtus Nõukogude diviiside peamine rünnakusuund just Valgevene aladelt.

Tänapäevane vaade osale 2. detsembril 1805 Austerlitzi linna juures Prantsuse ja Vene-Austria ühendvägede vahel peetud lahingu tandrist.
Tänapäevane vaade osale 2. detsembril 1805 Austerlitzi linna juures Prantsuse ja Vene-Austria ühendvägede vahel peetud lahingu tandrist. Foto: Wikimedia Commons

1805. aastal toimunud Austerlitzi (nüüdne Slavkov u Brna Tšehhis Lõuna-Morava maakonnas – toim) lahingut tuuakse sageli pettesõja musternäitena. Napoléon andis vastastele (Austria ja Vene väed, kelle kampaaniat rahastas ka Suurbritannia kuningas) mõista, et tema vägi on nõrkemas, ning paigutas oma väed lahinguväljale nii, et väekoondise parem tiib paistis nõrgana. Tegelikult aga olid rinde poole Viinist teel olulised tugevdused. Muuseas ka siis tingis venelaste hävingu asjaolu, et Vene tsaar Aleksander I ei kuulanud liitlasvägede ülemjuhataja kindral Mihhail Kutuzovi hoiatusi. Tsaar taandas Kutuzovi ametist ning astus Napoléoni seatud lõksu. Viimane oli kontakteerunud tsaari lähikonnaga, et pakkuda teeseldud närvilisusega rahukokkulepet. Venelaste läbikukkumine Ukrainas on võrreldav nende kaotusega Austerlitzis ja ka põhjused on osaliselt samad: enesekindlusest pakatav tsaar astub vastase poolt osavalt seatud lõksu.

Krimmi-karma sai venelased kätte

Ukrainlaste vasturünnak sel sügisel ei lõppenud küll venelaste kapitulatsiooniga nagu Napoléoni kavaldamine, aga ilmselgelt murdis üllatuslik edu Harkivis venelaste «erioperatsiooni» selgroo ning sundis Kremli astuma sisepoliitiliselt erakordselt riskantset sammu ning kuulutama välja mobilisatsiooni. Kremli kontroll sõja käigu üle vähenes sellega veelgi enam. Kontrolli kaotanud diktaator aga väga tõenäoliselt võõrandub oma kindralitest veelgi ning teeb üha suuremaid vigu.

Rohelised mehikesed Krimmis 2014. aastal.
Rohelised mehikesed Krimmis 2014. aastal. Foto: Baz Ratner/Reuters/Scanpix

«Harkivi üllatus» oli ukrainlastele mh magus kättemaks Venemaa õnnestunud infooperatsiooni eest kaheksa aasta eesr. 2014. aasta augustis pasundasid Vene telekanalid Krimmi saadetud humanitaarkonvoidest, mida lääne meedia pidas vägede ja varustuse liigutamiseks Krimmi. Rahvusvaheline tähelepanu oli Krimmi poolsaarel, samal ajal aga valmistusid venelased Donbassi võtma.

Kontrolli kaotanud diktaator võõrandub väga tõenäoliselt oma kindralitest veelgi ning teeb üha suuremaid vigu.

Ukraina pettesõda ei ole mõistagi piirdunud valeinfo edastamisega oma plaanide kohta. Kasutatakse petteradareid (mis on tegelikult lihtsalt nt õhutõrjeradari signaali imiteeriv väike sideseade, mis jätab vastasele mulje, et ühes või teises piirkonnas paikneb õhutõrjesüsteem), pettemanöövriks võib pidada ka «põlve otsas» loodud tehnilist innovatsiooni ja tsiviilvahendite mugandamist sõjaliseks otstarbeks. Ukraina on paigutanud erinevaid raketisüsteeme tsiviilkasutuses olevatele kiirkaatritele ja autodele ning kohandanud tsiviilkasutuses olevaid transpordidroone granaatide «transpordiks» sihtmärgini.

Admiral Johan Pitka eestvedamisel meisterdati Vabadussõja käigus tsiviilkasutuses olevatest rongidest sõja võidu üheks võtmeks osutunud soomusronge.
Admiral Johan Pitka eestvedamisel meisterdati Vabadussõja käigus tsiviilkasutuses olevatest rongidest sõja võidu üheks võtmeks osutunud soomusronge. Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Kunagisele hittseriaalile «MacGyver» viidates on sellist kohandamisvõimet nimetatud MacGyveri efektiks, mida kunagi pidi kasutama ka Vabadussõda alustanud Eesti rahvavägi, kelle kõige mõjusam relv – soomusrong – arendati Johan Pitka eestvedamisel käepärastest vahenditest. Sageli puudus Eesti «soomusrongidel» terassoomus, kaitseks kasutati liivakotte, relvastuseks nendel rongidel kasutati mh ka laevasuurtükke ja tavalisi jalaväe suurtükke ning kuulipildujaid. Just säärast leidlike MacGyverite väge on ilmselt silmas pidanud ka Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem, kui on rääkinud sellest, kui oluline on osata sõdida «koleda sõjaväega».

Vineerist elanikkonnakaitsevägi?

Ühismeediaski on levinud pildid puidust ja muust kergmaterjalist ehitatud keskmaa õhutõrjesüsteemist NASAMS, samuti on ukrainlased järele teinud HIMARSi pikamaa suurtükikomplekse. Põhjus, miks vineeri ja puusepaoskusi just nende süsteemide petteversioonide tegemiseks kulutatakse, on üsna lihtne: Venemaa jaoks on need suure tuleulatuse ja -jõuga lääne relvasüsteemid suureks ohuks ning iga HIMARSi peale ollakse valmis kulutama kõige kallimat laskemoona.

Ukraina väitel suutsid nad ainuüksi ühe nädala jooksul venelastelt puidust mulaažidega välja meelitada kümmekond Kalibr-raketti.

Kui Kreml augustis teatas, et on hävitanud kuus HIMARSit, siis võisidki nad seda siiralt uskuda, sest ilmselt tulistati papist HIMARSite pihta ülikalleid, 1,24 miljonit eurot maksvaid Kalibr-rakette. Pikamaa täpsusrakettide varu aga oli Venemaal teadaolevalt lõppemas. Ukraina väitel suutsid nad ainuüksi ühe nädala jooksul venelastelt niiviisi välja meelitada kümmekond Kalibr-raketti. Nagu ukrainlased ise on öelnud, siis iga rakett, mida kasutatakse puidust pettevahendi vastu, tähendab mõne Ukraina kortermaja või haigla säästmist raketirünnakust. Seega on pettevahendid ka mõjusad elanikkonnakaitse vahendid.

Maailma sõjaajalugu näitab, et sõjakavalus võib lahinguväljal olla suur «tasakaalustaja». Seda on hea silmas pidada ka neil hetkil, mil tekib tunne, et Eesti kaitsevägi on liiga väike selleks, et vajadusel ka üksi vastasele vastu astuda. Vabadussõja alguses polnud Eesti vägedel ei varustust ega ühtset vormiriietust, sõda ülekaalukate vastaste – Nõukogude Venemaa ja Landeswehri – vastu võideti nutikuse ja südikuse toel.

Märksõnad
Tagasi üles