/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
Arusaam, et poliitika on midagi kauget ja räpast ning meile see asi korda ei lähe, on viinud selleni, et Venemaa on omadega seal, kus ta on, kirjutab etnoloog kolumnist Aimar Ventsel.
Olin 2014. aasta juulikuus Venemaal, Jakuutias. Tegemist oli ühe rahvusvahelise ekspeditsiooniga Põhja-Jakuutiasse, Verhojanski mägedesse. Meid oli koos inimesi erinevatelt erialadelt: etnoloogid, arheoloogid, bioloogid, hüdroloogid ja paleontoloogid. Kõigepealt sõitsime mootorpaatidega umbes kaheksa tundi mööda Jana jõge. Öösel ja sopkade vahel, ilus oli. Siis elasime enam kui nädala täiesti jumalast unustatud külakeses, kus tegelesime komplekssete uuringutega.
2014. aasta oli Venemaal väga pingeline aeg. Krimmi annekteerimine oli äsja toimunud, televiisoris pasundati järjest patriootlikku propagandat ja köeti üles Euroopa-vastaseid emotsioone. Reaalses elus oli väga vähe näha üldist vaimustust. Pigem oli selline meeleolu, mida Jaanus Piirsalu nimetas ühes oma tolleaegses reportaažis klaustrofoobiliseks. Nimelt, kõik inimesed jälgisid piinliku täpsusega seda, et teatud teemadel ei räägitaks. Näiteks Krimmist ja Donbassis käivast relvastatud konfliktist, milles osalemist Venemaa teadupärast eitas. Meil oli kambas kolm kahekümneaastast jakuudi tudengit, noored lahedad kutid. Nad olid ääretult käbedad ning vilunud taigas hakkama saama. Kui vanemad inimesed õhtul televiisori käima panid ja uudiseid vaatasid, siis noored mehed kehitasid õlgu ja läksid teise tuppa. Neid silmanähtavalt ei huvitanud kogu Venemaad haaranud vaimustus Krimmi «tagasisaamisest».
Teine asi, mille suhtes noortel meestel oli tuntav tülgastus, oli Venemaad haaranud nõukanostalgia. Üks neist tunnistas mulle, et kõik need nõukogude stiilis reklaamid musklis ja triibulise särgiga ehitajatega, nõukogude koolivormis õnnelike lastega ja Brežnevi tsitaatidega on teda ära tüüdanud. Nõukogude estraadi pidev käiamine lennujaamades, ostukeskustes ja televiisoris ajas neid öökima. Kutte huvitasid muud asjad. Kuidagi tuli välja, et üks neist noormeestest oli hiphop-DJ ja breiktantsija. Teine oli kirglik trikirattur. Neid huvitas kaasaegne noortekultuur ja me rääkisime sellest palju. Plaanisime isegi teha Jakutskis üritust, kus mina mängin vinüülilt reggae’t ja nemad hiphoppi (see pidu jäi kahjuks ära). Poliitika ei huvitanud neid tudengeid – ja ka teisi, keda ma õpetasin Jakutskis – eriti.
Üks neist tunnistas mulle, et kõik need nõukogude stiilis reklaamid musklis ja triibulise särgiga ehitajatega, nõukogude koolivormis õnnelike lastega ja Brežnevi tsitaatidega on teda ära tüüdanud.
Ma vaatasin hiljuti Georgia piirile tekkinud mobilisatsioonipagulaste massi. Silma hakkas palju moodsalt ja maitsekalt riides noori mehi seljakottide ja mägijalgratastega. Üks teine pilt, mis mulle silma jäi, oli äsja Kasahstani saabunud grupp Venemaa mobilisatsioonipagulasi. Sellised nohikud, kõhnad, prillidega, stiilsetes tagasihoidlikes mantlites. Mõtlen omaette, et kui palju on selles massis neid tudengeid, kellega ma olen käinud koos Jakuutias ekspeditsioonidel, kellele olen loenguid lugenud, seminare pidanud. Kindlasti keegi on.
Aastaid tagasi oli nende apoliitilisus Venemaal valitsenud agressiivse nõukanostalgia ja pealiskihi all miilava Krimm-on-meie-vaimustuse taustal värskendav. Nad ei toetanud ei opositsiooni ega võimu. Ei käinud ei valimas ega vähestel Navalnõi pooldajate demonstratsioonidel. Nad olid muu taustal väga «normaalsed». Nüüd on aga nii, et nende apoliitilisus on kätte maksnud. Arusaam, et poliitika on midagi kauget ja räpast ning meile see asi korda ei lähe, on viinud selleni, et Venemaa on omadega seal, kus ta on. Õige on ütlemine, et kui sina ei tegele poliitikaga, hakkab poliitika sinuga tegelema.