R, 9.12.2022

Ema kaotanud poeg nördinud: abi ootas ukse taga, kui inimene suri

Alexandra Saarniit
, ajakirjanik
Ema kaotanud poeg nördinud: abi ootas ukse taga, kui inimene suri
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Irja oli vaid paar nädalat enne oma surma jätnud kuuri võtme, et abi kindlasti temani pääseks. Pilt on illustreeriv.
Irja oli vaid paar nädalat enne oma surma jätnud kuuri võtme, et abi kindlasti temani pääseks. Pilt on illustreeriv. Foto: Madis Veltman
  • Kiirabi tuppa jõudmiseks kulunud aeg tekitas kahtlusi.
  • Hädasolev proua tegi kõik selleks, et abi sisse pääseks.
  • Ametid avastasid, et räägivad üksteisest mööda.

Pole teada, kas häirekeskusele helistanud Elva vanaproua antud lisateave, mis paraku tähelepanuta jäi, oleks aidanud kiirabil kiiremini abivajajani jõuda ja ta elu päästa, kuid selge on see, et vähemalt sel korral jättis infovahetus ametkondade vahel soovida.

Ühel märtsikuu varahommikul helistati Roland Kaselale ja teatati, et tema ema on surnud ja poeg peab ta Elvas asuvasse eramajja kohale tulema. Kasela meenutas, et mainiti sedagi, et kiirabil oli probleeme uksest sisse saamisega, kuid šokiseisundis ei pööranud ta sellele tähelepanu. Seda, mis 10. märtsil täpsemalt juhtus, hakkas ta uurima alles hiljem.

Esmalt pöördus Kasela perearsti poole. Kuna ta ema Irja oli 78-aastane, kirjutati surm kõrge ea ja krooniliste haiguste arvele. Perearsti hinnangul tabas eakat naist ilmselt äkksurm, kuid kuna lahangut ei tehtud, siis päris kindel see ei ole. Kaselale öeldi, et kohale jõudnud kiirabi ema elustama ei hakanud.

«Üks tuttav kiirabitöötaja ütles, et nii väikeses linnas nagu Elva jõutakse kohale viie minutiga ja et kui inimene ise helistas abi saamiseks, siis sel juhul nad alati elustavad,» lausus Kasela. Uurides, miks elustamist ei toimunud, sai ta kiirabist vastuseks, et Irjani jõudmiseks läks liiga kaua aega – uurimisel selgus, et üle kümne minuti. See tekitas Kaselas uusi küsimusi.

«Aeg oli ju justkui olemas, et elustada? Ma ei tea, kas ema suri juba kõne katkemise ajal, see on puhas oletus. Aga kiirabi ütles, et nad ei saanud uksest sisse. Miks ei saanud? Inimene teatas oma kõnes ju täpselt, kus võti asub,» rääkis Kasela.

Roland Kasela arutles, et kui võtme infot väidetavalt ei olnud, siis miks ta ema päästmiseks kohe akent või ust ei purustatud?
Roland Kasela arutles, et kui võtme infot väidetavalt ei olnud, siis miks ta ema päästmiseks kohe akent või ust ei purustatud? Foto: Sille Annuk

Proua mõtles ette

«Halloo, palun aidake mind,» kõlasid Irja sõnad häirekeskuse dispetšerile. Naine selgitas, et on kodus pikali maas ega jõua tõusta, sest tal on hing kinni. Päästekorraldaja esitas helistajale veel täpsustavaid küsimusi, pärast mida ütles Irja, et tema eramaja värav on lahti ja majaukse võti kuuri sisse minnes paremat kätt tagumises nurgas.

Irja jõudis veel öelda oma vanuse ja et Covidit tal ei ole. Pärast seda oli kuulda millegi kukkumist ning küsimustele keegi enam ei vastanud. Taustal mängis vaid raadio või televiisor. Kõne lõpetati.

Kuigi hädasolija oli andnud päästekorraldajale info võtme kohta, kiirabibrigaadi väitel see häirekeskusest nendeni ei jõudnudki. Nõnda oli kiirabi küll nelja minutiga Irja ukse taga, kuid naiseni jõudmiseks läks veel kuus minutit. Ka terve selle aja vältel ei öelnud häirekeskusest keegi, et uksevõti on kuuris olemas.

Kiirabibrigaad vaatas põrandal lamavat naist maja tagant akendest, kuid akent ei lõhutud. Lõpuks saadi uksest sisse labida abil ning päästjaid sündmuskohal vaja ei läinud.

Roland Kasela oli toimunust äärmiselt nördinud: «Inimene on kõik teinud. Tal oli telefon, helistas 112, võtme oli jätnud just sellepärast õue kuuri, et mõni nädal varem oli kodus õnnetus juhtunud ja ema sai aru, et võti peab olema väljas, et keegi saaks aidata… Kõnes ütles ta võtme asukoha pea esimese asjana. Abi vaatas aga lihtsalt ukse taga, kuidas ta sureb.»

Kuur, kus majavõti asus, on välisuksest vaid neli meetrit eemal. Kuur oli tühi, isegi ust ei olnud ees, mistõttu arvas Irja, et see on võtme jätmiseks ideaalne koht.  
Kuur, kus majavõti asus, on välisuksest vaid neli meetrit eemal. Kuur oli tühi, isegi ust ei olnud ees, mistõttu arvas Irja, et see on võtme jätmiseks ideaalne koht.  Foto: Erakogu

Kasela sõnul ei vaidle ta vastu võimalusele, et ema elundid lakkasid töötamast juba enne, kui kiirabitöötajad sisse pääsesid. Sellega, mis juhtus, on ta leppinud. Mitte aga sellega, et ametite vahel on info jagamises midagi valesti läinud. Ja mis annab kindluse, et see ei kordu?

«Me elame digiajastul, aga info lihtsalt kaob niimoodi ära. Ma tahan, et kui kellelgi juhtub samasugune olukord, et siis poleks infosulgu – info on olemas, aga abi ei jõua õigel ajal kohale. Ma ei taha kuidagi päästjate tööd hukka mõista, nad andsid oma parima, aga süsteemis on mingi viga. Kas on koolitust vähe, kaadri voolavus, palgad liiga väikesed…» rääkis Kasela.

Meest häirib veel tõsiasi, et kohe ei purustatud akent või ust. «Kiirabi kirjutas mulle, et loodetavasti ust palju ei kahjustatud. See pole mulle üldse oluline, selle võib pilbasteks ka lasta! Kas peaks hakkama väljastama kleepse, mida uksele panna, et «võib lõhkuda»? Praegu arutame mõnisada eurot maksva ukse ja inimelu päästmise vahel. Need ei ole ju kaalukausil võrdsed.»

Segased signaalid

Häirekeskuse Lõuna keskuse juhi asetäitja Heleriin Teder ütles, et nad analüüsisid kõnealust sündmust põhjalikult ja võivad kinnitada, et häirekeskus menetles ­hädaabiteadet nõuetekohaselt.

Teder selgitas, et abi väljasaatmisel edastatakse raadioside teel kiirabibrigaadi kutsung, sündmuse prioriteet, tüüpjuhtumi esimene kood ja aadress, et kiirabi saaks sõitma hakata. Vastavalt ametlikule kokkuleppele kiirabiga märgitaksegi kogu täpsem lisainfo asukoha, hoonesse pääsemise või kiiresti abivajajani jõudmise kohta asukoha täpsustuseks nimetatavale andmeväljale, mida kiirabi kutsele sõites vaatab.

Häirekeskuse Lõuna keskuse juhi asetäitja Heleriin Teder ütles, et häirekeskus menetles ädaabiteadet nõuetekohaselt.
Häirekeskuse Lõuna keskuse juhi asetäitja Heleriin Teder ütles, et häirekeskus menetles ädaabiteadet nõuetekohaselt. Foto: Margus Ansu

«Kõnealusel juhul häirekeskuse päästekorraldaja seda ka tegi, märkis info võtme asukoha kohta täpsustuse väljale, nagu kord ette näeb. Seega oli täiendav informatsioon hoonesse sisenemise kohta kiirabibrigaadile kättesaadav,» ütles Teder, kelle sõnul saadeti ühel ajal välja nii kiirabibrigaad kui ka päästjad, sest kõne põhjal hinnati, et inimene võib olla abitus seisundis.

SA Tartu Kiirabi juhatuse liige Veronika Reinhard väitis aga Postimehele, et brigaadijuhi sõnul ei olnud nad teadlikud võtme olemasolust kuuris, kuna ei pannud tähele täpsustavat märkust, mis oli lisaks aadressile kirjas.

«Kiirabibrigaad keskendus patsiendi juurde sõites lisainformatsioonile, mis tuli häirekeskusest patsiendi tervisliku seisundi kohta ning on kirjutatud tüüpjuhtumi selgituseks arvutiekraanil teise kastikesse. Ehk siis – tegemist oli inimliku veaga. Kiirabitöötajad suutsid avada ukse ilma võtmeta, patsiendile abi andmise osas see olulist rolli ei mänginud,» kinnitas Reinhard. Sama rõhutatakse ka häirekeskusest: võtme olemasolu sündmuse kulgu muutnud ei oleks.

Samas kirjutas Reinhard mõni kuu varem Roland Kaselale juhtunut selgitades, et kiirabi vaatab väljakutsele sõites infot, mis on pealkirja «tüüpjuhtum» taga. «Kiirabikaardil on tõesti aadressi juures märgitud võtme asukoha täpsustus, aga kui häirekeskuse dispetšer seda infot ei edasta, siis kiirabibrigaad seda ei tea.

Kiirabibrigaad ei pea kutsele sõites kõiki kiirabikaardi lahtreid läbi otsima, et äkki on kuskil veel infot. Brigaad valmistub kutseks, omavahel arutatakse läbi tegevusplaan. Aadressilahter on küll üks viimaseid asju, mida vaadata, kuna aadress mainitakse kutset häirekeskuse poolt välja hüüdes ning kaardirakendus viib autojuhi õigele teele,» seisab Kaselale saadetud kirjas.

Keda süüdistada?

Seega leiab häirekeskus, et selline teave, nagu seekordse juhtumi puhul on võtme olemasolu, tuleks lisada «asukoha täpsustuse» lahtrisse. SA Tartu Kiirabi seisukoht on aga, et see peaks olema kirjas «tüüpjuhtumi» lahtris, sest muidu ei pruugi päästjad seda näha. Kes siis ikkagi valesti käitus?

SA Tartu Kiirabi juhatuse liige Veronika Reinhardi sõnul ei kuulu kellegi elamisse tungimine kiirabi õiguste hulka, samuti puuduvad selleks töövahendid. Kui kellelgi on selleks vastavad oskused, seda tehakse, kuid see on pigem erand kui reegel.
SA Tartu Kiirabi juhatuse liige Veronika Reinhardi sõnul ei kuulu kellegi elamisse tungimine kiirabi õiguste hulka, samuti puuduvad selleks töövahendid. Kui kellelgi on selleks vastavad oskused, seda tehakse, kuid see on pigem erand kui reegel. Foto: Andres Tennus

Häirekeskuse teatel on nad Postimehe päringu peale võtnud Tartu kiirabiga ühendust saamaks aru, kus teineteisest mööda räägitakse. «Tartu kiirabi ütleb, et vaatab esmalt lisainfo välja, aga me oleme oma juhendites ja määrustes teisiti kokku leppinud,» ütles häirekeskuse pressiesindaja ja lubas, et toimunust ajendatuna saadetakse partneritele kirjad ja lepitakse kokku aeg, et koos kõik põhitõed üle korrata. Pressiesindaja nentis, et olukord, kus keegi brigaadist on vaadanud valet välja, võib täiesti vabalt olla üksikjuhtum, kuna süsteem on kokku lepitud juba ammu.

Reinhardi sõnul oleks märtsis Elvas juhtunust õppida seda, et kui häirekeskuse töötajal on olulist infot, mis lihtsustab kiirabibrigaadil patsiendini jõudmist, peaks seda ka suusõnaliselt edasi ütlema või vähemalt mainima, et asukoha kohta on lisateavet – seda siis juhul, kui tegemist on selliste mitteavalike andmetega nagu uksekood või võtme asukoht, mida ei taheta raadioeetrisse paisata.

«Enamasti täpsustav info ka edastatakse, näiteks et patsiendi juurde pääseb hoovist või et aias on koer, aga ta on kinni pandud. Selline operatiivne infovahetus lihtsustab kindlasti kiirabibrigaadi tööd,» tõdes Reinhard.

Kümme otsustavat minutit

  • 6.46 Irja 112 kõne
  • 6.50 SA Tartu Kiirabi saab korralduse
  • 6.53 kiirabi sõidab välja
  • 6.57 kiirabi jõuab sündmuskohale
  • 7.02 kiirabibrigaad annab teada, et uks on lukus
  • 7.03 brigaad annab teada, et sai uksest sisse
  • 7.05 inimene on surnud, palutakse politsei abi
  • 7.57 väljakutse lõpetatakse

Kõne menetluse käigus kogutud informatsiooni põhjal vormistati kiirabile C-prioriteediga väljakutse (C-prioriteet tähendab, et abivajaja seisund on erakorraline ja võib olla potentsiaalselt eluohtlik või esineb kõrgendatud oht abiandja elule või tervisele).

Alates hetkest, kui Irja ei vastanud enam päästekorraldajale, muudeti kiirabiväljakutse prioriteet D-ks (D tähendab, et abivajaja seisund on eluohtlik ja tema elu on otseses ohus).

Märksõnad
Tagasi üles