R, 9.12.2022

Edward Lucas ⟩ Venemaa hakkab sõda kaotama. Olge valmis tagajärgedeks

Edward Lucas
, kolumnist
Venemaa hakkab sõda kaotama. Olge valmis tagajärgedeks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 24
Edward Lucas.
Edward Lucas. Foto: Albert Truuväärt /Scanpix
  • Kõige selle keskel on esmatähtis Ukraina toetamine
  • Palju raskem küsimus on, mis saab edasi
  • Vajame uut strateegiat, mis peab suutma toime tulla mitme olukorraga

Vladimir Putin ei suuda võita. Aga Ukraina suudab. Ainsad küsimused on, millal, mis hinnaga, millisel määral – ja mis saab edasi, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Selline on kohtuotsus pärast seitse kuud kestnud kõige verisemat ja hävitavamat sõda, mis on alates 1945. aastast Euroopat tabanud. Ukraina armee on juba Vene armeest suurem ja tõhusam ning muutub iga päevaga tugevamaks. Kremli relvajõud lagunevad meie silme all halvast juhtimisest, vigasest planeerimisest ja viletsast logistikast demoraliseerituna (sõna otseses mõttes).

Ärge võtke seda lihtsalt kui minu sõnu. Vaadake Venemaa jutusaateid, Kremli propagandamasina hääletorusid. Nüüd ei usu keegi, et see on lihtsalt «sõjaline erioperatsioon». Sõna «sõda», mis oli kunagi tabu, kasutatakse regulaarselt. Hiljutisi sõjalisi tagasilööke arutatakse samuti avameelselt.

Kui sõjaka esinemise poolest tuntud endisel Venemaa Lõuna sõjaväeringkonna ülema asetäitjal Andrei Guruljovil paluti selgitada Lõmanis asuva logistilise tugipunkti kaotust, süüdistas ta selles pidevat valetamist, alates kõige madalamast kuni tipuni välja. Mõne sekundi pärast katkes tema Skype'i-ühendus. Riikliku televisiooni poliitikasaadete toimetaja Maksim Jusin ütles: «On raske vaielda unistajatega, kes elavad omas maailmas.» See kõlab nagu vaevu varjatud torge Putini luululise ärplemise pihta. Kuna sõjaline tegelikkus ja poliitilised eesmärgid lähevad teineteisest lahku, on Venemaa juht löönud geopoliitilise omavärava. Ta väidab, et on annekteerinud territooriumi, kust tema väed taganevad ülepeakaela.

Kõige selle keskel on esmatähtis Ukraina toetamine. Venemaa on suuteline tekitama sealsetele inimestele ja taristule kohutavat kahju ning teeb seda ka tulevikus jätkuvalt. Arutasin seda sel nädalavahetusel Londonis toimunud üritusel oma vana sõbra Anne Applebaumiga. Vastus on selge. Warren Zevoni sõnadega: «Saatke raha, relvi ja advokaate.» Raha stabiliseerib Ukraina majanduse. Relvad toovad võidu. Ja kohtuasjad halvavad Kremli sõjamasina. Me teame, mida tuleb teha. Peame lihtsalt seda tegema.

Putin ei pruugi kaotust lahinguväljal üle elada. Kuid Venemaa kleptokraatlik ja imperialistlik režiim on palju vastupidavam kui ükskõik missugune inimene.

Palju raskem küsimus on, mis saab edasi. Putin ei pruugi kaotust lahinguväljal üle elada. Kuid Venemaa kleptokraatlik ja imperialistlik režiim on palju vastupidavam kui ükskõik missugune inimene. Minu suur mure on see, et Putini-järgne hunta tõmbab lääne haneks, pakkudes suhete «taaskäivitamist» vastutasuks Ukrainas relvarahu sõlmimise ja gaasitarnete taastamise eest. Õige vastus on kindel «ei». Ainus vastuvõetav rahu peab sisaldama reparatsioone, sõjakurjategijate kohtuprotsesse, Ukraina vaieldamatut NATO-liikmesust ja okupeeritud alade tagastamist. Kui Ukraina juhtkond soovib midagi muud, on see nende eesõigus. Kuid Venemaa tegevuskavaga nõustumiseks ei tohi olla mitte mingisugust käte väänamist lääne poolt.

Juba ammu oleks lääne strateegia tulnud keskendada meie eesliiniliitlaste vajadustele ja muredele. Kolm aastakümmet on otsustajad Washingtonis, Brüsselis, Berliinis ja mujal kulutanud liiga palju aega Venemaa ja venelaste pärast muretsemisele ning liiga vähe sellele, et mõelda riikidele, kes tunnevad oma hiiglaslikku naabrit kõige paremini ja kes on tema hävitustöö pärast kõige rohkem kannatanud. Ukrainlased (ja tšetšeenid, grusiinid ning teised) on alates 1991. aastast maksnud ränka hinda lääne Venemaa-strateegia kolossaalse läbikukkumise eest. Venemaa ei olnud demokraatia, isegi mitte teeseldud kujul. Tegelikult oli see impeerium.

Nüüd vajame uut strateegiat. See peab suutma toime tulla mitme olukorraga. Üks on Putini ajastu vaevaliselt aeglane lõpp või tema äkiline lahkumine. Teine näiliselt sujuv või korratu võimu ülekandmine. Kolmas soov (ükskõik kui pealiskaudne) läänele läheneda või tugevnev vaenulikkus. Neljas aga tsentrifugaaljõud, mis rebivad Venemaa lõhki, või katse keskuse kontroll jõuga taastada.

Ma ei tea vastuseid (kuigi töötan nende kallal). Kuid võtmeks peaks olema tagasihoidlikkus, mis puudutab meie suutlikkust ennustada või kindlaks määrata arenguid Venemaal, ning otsustavus kaitsta oma liitlasi.

Tõlkinud Ago Raudsepp

Märksõnad
Tagasi üles