T, 6.12.2022

Leesikas ravib hästi põiepõletikku

Katrin Luke
, fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed
Leesikas ravib hästi põiepõletikku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Just praegu on õige aeg leesikalehti varuda.
Just praegu on õige aeg leesikalehti varuda. Foto: Karepa Ravimtaimeaed

Saabunud on külmad ja jahedad ilmad ning paljud on hädas põie- ja neerupõletikuga. Selle vastu aitab hästi leesikalehtede ja -võrsete tee, mis on vana ja hästi toimiv ravim. Just nüüd on õige aeg koguda leesikalehti.

Kui jätad korjamise hilisemaks, on lehed juba tumedaks tõmbunud, kuigi mändide alt võib ka talvel hädaline ilusaid rohelisi lehti leida.

Leesikas (Arctostaphylos uva-ursi) on kanarbikuliste sugukonda leesika perekonda kuuluv pohlasarnane harilik igihaljas puhmastaim. Moodustab 5–10 cm kõrguseid vaibataolisi platse. Juurest hargnevad oksad 1–2 meetri laiuseni. Lehed on 1–2 cm pikkused ja 0,5–1 cm laiused, pealt tumerohelised ja läikivad, alt tuhmimad ja heledamad, kollaka varjundiga. Sügisel ilmuvad marjad, mis on suure kiviga ja jahuse maitsega. Vanasti nimetati neid seapohladeks. Leesikas õitseb maikuus ilusate roosakasvalgete õitega.

Leesikas kasvab liivastes männimetsades, liivastel luidetel, nõmmedel, Eestis kasvab paiguti.

Korjamine ja kuivatamine

Korjamiseks lõika hargnevaid oksatippe kääridega ning puhasta mullast ja kuivanud lehtedest. Ühelt taimelt võib võtta kolmandiku osa võrseid, et taime mitte kahjustada. Uuesti võib samalt põõsalt korjata kolme aasta pärast. Kuivab puhtal paberil või taimerestil aeglaselt (1–2 nädalat) temperatuuril 20–30 kraadi. Kuumema temperatuuriga lähevad lehed mustaks.

Leesikatõmmis ja -tee toimib bakteriaalse neeru-, põie- ja kuseteede põletiku vastu antiseptiliselt. 1990. aastatel oli see üks enim nõutud droog apteekides. Toimib tõhusalt Klebsiella ja Escherichia coli bakterite vastu. Kergendus võib tulla juba 30 minutit pärast tee joomist, püsiv toime 1–2 päeva pärast. Tarvitama tuleks hakata kohe, kui esimesed põletikunähud ilmnevad, selleks on tihe ja valulik urineerimine. Tarvitamisel muutub uriin tumedaks ja lehkavaks, põletiku möödudes see kaob.

Leesikalehed ja -võrsed sisaldavad arbutiini (10–15%), mis muutub organismis hüdrokinooniks, desinfitseerib kuseteid ja soodustab uriini eritumist. Hüdrokinooni vabanemist soodustab uriini leeliselisemaks muutvate jookide tarbimine. Arbutiini sisaldavad ka pohlalehed, natuke vähem, aga kui pole leesikat, siis saab asendada. Korjamisaeg on oktoobrist aprillini. Pohlalehti võetakse 1,5 korda rohkem.

Tee valmistamiseks võta 1–2 sl lehti, peenesta ja keeda 200 ml veega 30 min tasasel tulel. Lase tõmmata veel 45 min, kurna. Maoärrituse vältimiseks võiks jahtunud tõmmist kurnata. Joo üks tass lonkshaaval päeva jooksul või 5–7 sl ööpäevas. Lahjemat tõmmist võib rohkem juua. Kõrvale võib juua jõhvikamahla, mineraalvett, järelravis raudrohu või mets-kuldvitsa teed.

Leesikatee kuur kestab seitse päeva. Pikaajalisel kasutamisel võib tekkida maoärritus, oksendamine, maksakahjustus, neerukoe ärritus. Ei sobi rasedatele ja imetamise ajal ega ägeda neerupõletiku korral.

Indiaanlastele tubakaks

Ökosüsteemis on leesika viljad kevadine toit karudele ja lindudele. Lehti söövad talvel lume alt vahel ka metskitsed ja põdrad. Indiaanlased kuivatasid ja peenestasid leesikamarju. Saadud jahu kasutati toidu valmistamisel. Marjadest tehti ka kääritatud jooki. Ameerika põlisrahvad kutsusid leesikat ja leesikalehtedest valmistatud tubakat kinnikinnick’ks. See „tubakas” ei olnud tihti mitte ainult leesikalehtedest, vaid pigem mitme taimelehe segu, kus põhikomponent oli leesikaleht. Segusse pandi kontpuu, sumahhi ja punapaju lehtesid ja koort.

Ida-Ameerikas kasutati rahupiipudes puhast tubakat, Lääne-Ameerikas oli aga rahupiipudes mitme taimelehe, sealhulgas leesika segu. Indiaanlased kasutasid leesikat põiepõletiku ja -kivide raviks. Pulbristatud leesikalehti raputati haavadele.

Värvib villa ja kinnistab liiva

Parkaineid sisaldavaid leesikalehti kasutatakse ka nahkade parkimisel. Lehtedega saab värvida villaseid materjale, ka puuvillaseid ja linaseid, aga need värvuvad nõrgalt. Peits­ainena kasutatakse maarjajääd, vaskvitrioli või raudvitrioli, mis lisatakse värvilahusele 40 kraadi juures. Keedetakse 15–20 minutit, aeg-ajalt segades, kuni peitsaine on sulanud. Materjal tõstetakse värvilahusesse ja keedetakse veel 45 minutit.

Leesikat peetakse ka heaks liiva kinnistavaks taimeks düünidel ja seda soovitatakse kasutada pärast maavarade kaevandamist maastiku taastamiseks. Leesikat saab paljundada pistikutega, aga tavalises aiamullas ei ole võimalik teda kasvatada.

Villa värvimine

Leesikas + maarjajää = roheline värv

Leesikas + vaskvitriol = pruun värv

Leesikas + raudvitriol = hall värv

Märksõnad
Tagasi üles