R, 9.12.2022

Toomas Alatalu ⟩ Kas Putin lahkub nagu Hruštšov!?

Toomas Alatalu
, politoloog
Kas Putin lahkub nagu Hruštšov!?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu. Foto: Andres Haabu/Postimees
  • Venemaa lüüasaamine tähendab Putini lahkumist
  • Putin saab 70-aastaseks
  • Vene president räägib slaavi ühiskodust

Kuidas võiks ameti maha panna Kremli peremees Vladimir Putin, selle üle mõtiskleb ajaloolane ja politoloog Toomas Alatalu.

Loodetavasti leidub neid, kes lugesid minu analüüsi «Putin lahkub nagu Mao Zedong» (PM, 22. mai 2022), kus väitsin, et lähiümbrus ehk jõustruktuuride ladvik hoiab teda ametis lõpuni ehk siis surmani, nagu see sündis Hiina suure tüürimehega. Tol hetkel oli initsiatiiv rindel Vene vägede poolel, pooled olid kõnelusi pidanud, Putin just võõrustanud Kremlis ühise sõjalise organisatsiooni viit kaasjuhti ja optimistina tuli arvestada parimaga, s.t rahu suunas liikumisega.

Järgnes aga muutus rindel, pealegi paljastas Ukraina vastupealetung venelaste sõjakuriteod – asi, mis mõjutas lõplikult demokraatliku maailma suhtumist sellesse sõtta – ja hättasattunud Putinil tuli välja kuulutada osaline üldmobilisatsioon. See sõnum oli niivõrd olukorda muutev, et vaid vähesed märkasid selle otsuse (21. sept) järgset Putini minekut Novgorodi, kus ta pidas kõne Venemaa riikluse 1160. aastapäevast. Mõistagi, et programmilise, ja jääb vaid ette kujutada, mida kõike ta öelnuks, olnuks ta sel hetkel võidumees.

Tuli aga piirduda piskuga, ent seegi oli huvitav tema viimasel kahel aastal esitatud ettekujutusi ajaloost silmas pidades. Peamine – esimest korda pani ta paika iseenda koha Venemaa ja maailma ajaloos. Seda tuli oodata, sest 7. oktoobril saab mees 70-aastaseks ja süsteemis, kus on vaid üks õige arvamus, ei saa midagi teiste mureks jätta.

Vene president Vladimir Putin on näha ekraanil Moskvas Punasel väljakul.
Vene president Vladimir Putin on näha ekraanil Moskvas Punasel väljakul. Foto: Alexander Nemenov/AFP/Scanpix

Tõdegem nüüd, et kõige huvitavam koht selles kõnes oli Venemaa ajalugu mõjutanud isikute nimistu: «Rjurik ja Arvestav Oleg, vürstinna Olga ja Svjatoslav Igorevitš, vürst Vladimir ja Jaroslav Tark, Vladimir Monomahh ja Aleksandr Nevski, Dmitri Donskoi ja Sergi Radonežski, Ivan III ja Ivan Julm, Jermak, Minin ja Požarski, Dežnjov ja Bering, Peeter I ja Katariina II, Lomonossov ja Puškin, Suvorov ja Ušakov, Aleksander II Vabastaja ja Aleksander III Rahutegija, Brussilov ja Denikin, Žukov ja Rokossovski, Kurtsatov, Koroljov ja Gagarin.»

See nimekiri erineb mitme isiku puhul Venemaal n-ö üldiselt kehtivast hinnangust, ent huvitavam osa alles tuli. Nimelt tõdes Putin, et lisas mitu korda teksti ja tõmbas siis ikkagi maha Nikolai II, Lenini ja Stalini, mööndes, et on alles vähe möödunud aega, et anda täisväärtuslik objektiivne hinnang ja poliitilisest konjunktuurist vaba hinnang nendele isikutele! Kõik, ehk siis 20. sajandil Venemaal suuri poliitikuid polnudki! Ning kuidas jääb siis 21. sajandiga?

Vastus sellele viimasele oli tekstis osavalt esitatud, sest räägiti slaavi, soome-ugri, türgi jt hõimude rajatud ühiskodust (ka isamaast), kuhu nüüd jälle – vallutusi Ukrainas ja sealseid separatiste silmas pidades – tagasi pöördutavat ja äraolemist koguni kahetsetavat.

Tehtud esimene samm leidis jätkamist 30. septembril Kremlis peetud vallutuste vormistamise kõnes, kus Putini kriitika tabas nii NSVLi rajajaid kui ka laialisaatjaid. Nimesid nimetamata. Esimesed olla tõmmanud vabariikide piire kabinettides, teised ei arvestanud märtsis 1991 toimunud üleliidulise referendumi tulemusi ega saanud ise ka aru, mida teevad.

Korraks väitis Putin ses kõnes sedagi, et pole kavas taastada NSVLi, ent korduv Suveräänsete Riikide Ühenduse (1991. aastal 12, nüüd üheksat endist liiduvabariiki koondav ühendus) mainimine samas tähendab ju peaaegu just seda. Kõnet lõpetades tsiteeris Putin jällegi oma lemmikfilosoofi ja «tõelist patriooti» Ivan Iljini: «Kui ma pean oma kodumaaks Venemaad, siis tähendab see seda, et ma armastan, loon ja mõtlen vene moodi, laulan ja räägin vene keeles ja ma usun vene rahva vaimsesse jõudu.»

Ehk siis Putin andis – kõige muu kõrval – veel kord teada, et Venemaa eesotsas on suveräänne liider oma poliitilise filosoofia ja oma Õpetajaga ning enne teda on asju tehtud pikalt valesti. Sestap saab olema enam kui huvitav kuulda-näha, mida Putini kaaskond ütleb temale ja tema kohta eesseisval juubelil.

Moskva alamatel oli eelmisel sajandil kahel korral võimalus näha pealt, kuidas tähistati riigi liidrite 70. sünnipäeva totalitarismi ja ühe partei tingimustes. Stalini 70. sünnipäeva tunnistajaid detsembris 1949 napib, ent jagub piisavalt neid, kes mäletavad partei- ja valitsusjuhi (vastavalt aastast 1953 ja 1958), joviaalse Nikita Hruštšovi 70. sünnipäeva aprillis 1964 ja sellele järgnenud tema tagandamist oktoobris 1964. Sama kamba poolt, kes teda pool aastat varem õnnitles.

Muide, tasub teada, et Putin väldib nii Hruštšovi kui ka teda parteijuhi kohal asendanud Leonid Brežnevi nime suhu võtmist (nagu Aleksei Navalnõi omagi!).

Isegi Krimmi ajaloost rääkides, mis oli ju paljus Hruštsovi otsus. Ent sündmuste senist ja eesseisvat jada vaagides pole sugugi võimatu, et süvenevasse isolatsiooni sattunud Venemaa juhtkonnal on ühel hetkel mõistlik minna n-ö Hruštšovi tagandamise tüüpi teele.

2 mõtet

Säärane olukord, kus üliriik ja tuumariik on end oma juhi valearvestuse tõttu nurka ajanud, on maailmas esmakordne.

Ehk siis Putin andis – kõige muu kõrval – veel kord teada, et Venemaa eesotsas on suveräänne liider oma poliitilise filosoofia ja oma Õpetajaga ning enne teda on asju tehtud pikalt valesti.

Väidetav õigusriik õigusriigiks, aga mäletatavasti otsustas NLKP Keskkomitee pleenum 14. oktoobril 1964 rahuldada Hruštšovi vastava palve ja saatis ta pensionile. Sündis see nii, et Hruštšov oli koos värskelt nominaalseks riigipeaks tehtud Anastass Mikojaniga puhkusel Pitsundas, peavandenõulane Brežnev sai aga Moskvas tagandamiseks vajalikud hääled poliitbüroos kokku ja Hruštšov kutsuti valel ettekäändel Kremlisse. Lennujaama jõudnult tegi vastu tulnud julgeolekukomitee esimees talle olukorra selgeks ja Hruštšov alistus. Ehk siis vaatas vaikides pealt enda mahahääletamist poliitbüroos ja järgnenud pleenumil.

Mikojani hilisema jutu põhjal olnud Hruštšov tegelikult sääraseks võimaluseks n-ö ette häälestunud, sest olla talle tunnistanud, et on jäänud vanaks, ent ära teinud peamise. «Kas keegi kujutaks ette, et Stalinile oleks öeldud: sa ei kõlba enam, astu tagasi. Hirm on kadunud ja see oli minu peamine panus,» olla Nikita öelnud Anastassile.

Nikita Hruštšov 1959. aastal.
Nikita Hruštšov 1959. aastal. Foto: Russian Picture Service/akg/Russian Picture Service/akg/Scanpix

Venemaal võimalikku eesseisvat vaagides sõltub kõik sõja lõpetamisest ja asjaolust, et Putin on kõrgem ülemjuhataja. Tema minek pensionile või igasugune muu kadumine riigi eesotsast tähendab sõjas lüüasaamise tunnistamist ja Venemaa kogu senise võitja-oreooli purunemist. Kas Kremli uued juhid on valmis sellega leppima ja mis ulatuses?

Vaevalt et tänagi keegi ütleb, milline tuleb see lahendus. Säärane olukord, kus üliriik ja tuumariik on end oma juhi valearvestuse tõttu nurka ajanud, on maailmas esmakordne. Ent maailm on üle elanud teisigi vapustusi. Arvajaid jagub, ent reaalsus on pigem see, et kõik otsustatakse väga kitsas ringis. Iljin ahvatleb ütlema «vene moodi», ent nii või teisiti tuleb leppida üksnes pealtvaatamisega!

Märksõnad
Tagasi üles