Kümnel järjestikusel päeval saab Sõpruses, aga ka Tartu Elektriteatris ära vaadata Lynchi terve mitmekesise œuvre’i. Need, kes asuvad selle retrospektiivi kaudu rändama Lynchi fantasmagooriates, peavad toibumiseks ja tagasi reaalsusesse naasmiseks ilmselt mõned päevad töölt vabaks võtma.
Mindki jääb ilmselt igaveseks kummitama košmaarne stseen «Mulholland Drive’ist»: kaks meest istuvad kohvikus ja üks räägib paaniliselt teisele oma õudusunenäost, kus sellesama Winkie’si kohviku taga ootavat kujuteldamatult koleda näoga inimene. Kuigi ühegi Lynchi austaja vaim pole jäänud tema loomingust täielikult häirimata, leiab metsiku soenguga sürrealisti loomingust tegelikult ka vaatajasõbralikult inimlikke draamasid, mis kinnistavad teda headusesse uskuva humanisti, mitte abstraktsioonidest joobnud õudusjumalana.
