R, 3.02.2023

Kurt Cobaini viimane võitlus maailma ja iseenesega

Alvar Loog
, toimetaja
Kurt Cobaini viimane võitlus maailma ja iseenesega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kurt Cobain (pildil vasakul, prantsuse näitejanna Agathe Rousselle’i kehastuses) on tema elust rääkivas ooperis «Last Days» tehtud praegusajale omaselt sootuks ning nimetatud ilmselt rohkem juriidilistel kui kunstilistel põhjustel Blake’iks.
Kurt Cobain (pildil vasakul, prantsuse näitejanna Agathe Rousselle’i kehastuses) on tema elust rääkivas ooperis «Last Days» tehtud praegusajale omaselt sootuks ning nimetatud ilmselt rohkem juriidilistel kui kunstilistel põhjustel Blake’iks. Foto: Erakogu

Mida aeg edasi, seda enam tundub, et kaasaegse ooperi identiteedi- ja mainekriis ei tõuku mitte niivõrd (eksi)rännakutest uue ja ajastuväärilise helikeele leidmisel, vaid pigem dramaturgiat puudutavatest dilemmadest, heliloojate, libretistide ja teatrijuhtide ees pidevalt üha uuesti vastamist ootavast mammutküsimusest: millised teemad, tegelased ja sündmused võiksid olla ooperi jaoks tänasel päeval ühtaegu žanriliselt sobivad, ajastuvääriliselt uudsed, emotsionaalselt köitvad, intellektuaalselt väljakutsuvad ning turunduslikult toimivad?

Mütoloogilised olendid ja fiktsionaalsed aristokraadid, kes laiutasid ooperilavadel 16. sajandi algusest kuni 19. sajandi kolmanda veerandini, on sestpeale muutunud seal armsaks anakronismiks, mis tunduvad muusikateatri püsipublikule millegipärast siiani igati aja- ja asjakohased vanade klassikateoste puhul, ent mõjuvad nüüdisooperis fantaasiavaese veidrusena.

Pööre «lihtsate» tegelaste poole toimus juba 19. sajandi lõpus seoses verismi esiletõusuga (ning sai hiljem täiendava süsti seoses realismi – ja teatud piirkondades ka sotsialistliku realismi – levikuga), kuid jäi siiski kuidagi poolikuks, ei suutnud oma tiibu kunagi loomulikult ja lõpuni välja sirutada. Miks? Ilmselt sellepärast, et inimene loodab ooperisse tulles näha laval midagi, mis ei oleks päris tavaline. Midagi, mis oleks algusest peale suurem kui elu, oleks siiski kuidagi kõrgemal argisest ja olmelisest.

Vastutulekuna sellele vajadusele põhineb alates 20. sajandi viimastest kümnenditest suur ning ajas üha kasvav osa moodsa ooperi dramaturgiast ajaloolistel karakteritel ja sündmustel, millest paljud pärinevad lähiminevikust või koguni kaasajast. Alates Philip Glassi ooperist «Satyagraha» (1980) ja John Adamsi ooperist «Nixon in China» (1986) on see traditsioon rahvusvaheliselt järjest enam kanda kinnitanud. Eesti ooperi ajaloos on selle tendentsi ainsaks esindajaks seni Erkki-Sven Tüüri «Wallenberg» (2001).

Ajaloole loovat taaskasutust tehes näib ooper hakkavat nüüd riigimeeste, teadlaste, kunstnike jt «väärikate» isikute elu kujutamisest jõudma nendeni, kelle renomee pärineb kultuuri mõttelise hierarhia kõige madalamalt astmelt: pop- ja massikultuurist. Esimesena meenub siinkohal muidugi Mark-Anthony Turnage’i «Anna Nicole» (2011), mille nimitegelaseks on neli aastat varem surnud erootikamodell ja seltskonnaajakirjanduse superstaar Anna Nicole Smith.

Läinud reedel Londoni kuningliku ooperi kammerlikus keldrisaalis maailma esiettekandeni jõudnud Inglise helilooja Oliver Leithi ooper «Last Days» räägib moodsa muusikateatri vahenditega loo ansambli Nirvana omaaegse solisti, kitarristi ja peamise laulukirjutaja Kurt Cobaini (1967–1994) elu viimastest päevadest – neist popmuusika ajaloos pooleldi müütilise mõõtme ja kultusliku kuulsuse omandanud mõnekümnest üksildasest (ning arvatavalt tumedast) tunnist, mis eelnesid tema enesetapule.

Teose pealkiri «Last Days» («Viimased päevad») pakatab dramaatikast ning häälestab teatrikülastaja juba enne esimesi noote eleegilisele lainele. Kujutatud loole annab tähenduse ja mõõtme sündmus, mille puhul kõik teavad, et see finaalis vääramatult tuleb: peategelase enesetapp. Elu ja ajalugu on siin kunstile narratiivi ette kirjutanud, hoolitsenud nii traagika kui sõlmituse eest.

Läbi pooleteise tunni, mis see vaheaegadeta ooper kestab, on laval kogu aeg üks ja seesama pilt: peaaegu lõpuni ärapõlenud lõke ning pooleldi õhus seisev maja, millest oleks justkui orkaan üle käinud. «Mitu päeva järjest ennast kodus olen peitnud/seinad on veel alles, aga katus ära sõitnud», kui laenata paari värsirida räppar nublult.

Naljaga pooleks võib öelda, et antud lavastuse visuaalseks katuskujundiks on katuse puudumine. See osutab ühemõttelise armutusega peategelase psüühilisele ja emotsionaalsele konditsioonile, mida kirjeldatakse Cobaini kodumaal kinnis- ja vallasvaraga tegelevate kindlustusametnike keeles kolme sõnaga: «damaged beyond repair». Vaatajate ees oma aja üks maailma suurimaid pop- ja rokkstaare – kõigest 27-aastane mees, kelle minapilt on pöördumatult liigsetest lahti, meeleolu totaalses vabalanguses, kommunikatsioon välismaailmaga katkenud.

«Last Days» on nii muusikalises dramaturgias kui lavastuses ehitatud loo lõpust lähtuvalt. Kuni selleni, et võib vist väita, et lõpp on algusest peale kuulajate ja vaatajate ees. Ning sealjuures ilma märkimisväärsete kausaalsete arengute ning suurema sisedünaamikata. Ooperi emotsionaalne, visuaalne ja kõlaline omaruum on tihedalt täidetud surma lähedusest, mis muudab kõik dramaatiliseks, annab elule (ka postuumselt) justkui tavalisest suurema intensiivsuse ning tähenduslikkuse.

Märksõnad
Tagasi üles