Hiina riigivõim on kultiveerinud Xi Jinpingi juhtimisel iseteadlikke narratiive, millest tähtsaim on hiina rahva suur taassünd. See tähendab Hiina kui maailma juhtiva suurvõimu staatuse taastamist, millega heidetakse kinnas ennekõike maailmapoliitika senisele hegemoonile USA-le.
Peking tahab maailma kujundada oma käsulausete järgi, kus inimõiguste põhimõtted ja rahvaste enesemääramine kaotavad maksvuse või siis tõlgendatakse neid niiviisi, nagu Hiina õigeks peab.
Sisepoliitikas tähendab see kõigi Hiina vähemusrahvaste eripära väljajuurimist umbes sama julmade meetoditega, nagu me näeme seda uiguuride puhul. Allutamispoliitikat juhib veendumus, et riiki tuleb juhtida autoritaarselt ja tsentraliseeritult, kuna igasugune autonoomia ja vabamõtlemine toob endaga kaasa kaose ning segaduse.
Kõigi nende jõupingutuste eesotsas on esimees Xi Jinping, kes asub täitma juba kolmandat ametiaega Hiina ja selle kompartei juhina. Kuidas Xi haaras võimutäiuse, mida pole Hiinas kellelgi olnud pärast kurikuulsat Mao Zedongi, selgitab meie laupäevastel AK Fookuse lehekülgedel sinoloog Märt Läänemets.
Muidugi löövad meil, eestlastel, siin ohulambid põlema. Näitab ju ühe isiku kätte koonduva võimuga seotud riske see, mis praegu toimub Venemaaga ja selle terroristist presidendi Vladimir Putiniga. Kuid vähemalt esialgu ei lase Peking end sellest segada ning Hiina arusaam autoritaarse juhtimise paremusest ei kõigu.
Hiina sotsiaalmeediat analüüsis reedel Postimehes Urmas Hõbepappel. Ta näitas, kuidas võim on väga suure osa hiinlasteni viinud arusaama, et Putin Suur on ilmeksimatu ja võimas juht. Nagu suurriigil hiinlaste meelest olema peab. Ja kui leidub ka alternatiivseid vaateid Venemaale, siis tähendab see, et Hiina komparteil on võimalusi Putini langemise korral pisut manööverdada.
Hiina ilmselt ei hakka kellegi elektrijaamu pommitama, kuid näiteks tehnoloogiliseks sabotaažiks peab lääs valmis olema.
Muuhulgas meenutavad Xi juhitud Hiina ambitsioonid, et Venemaa agressioonisõda Ukrainas on just sellise tähendusega, nagu seda on kirjeldanud USA president Joe Biden – see on vastuolu vaba ja demokraatliku maailma ning autokraatlike režiimide vahel.
Xi jätkab autokraatia kursil, kuid peab arvestama võimalusega, et mingil tema maailmanägemisse mitte sobituval põhjusel pole Venemaa Ukrainas edukas. Oma globaalse väljakutsega USA-le läheb ta sellest hoolimata ainult edasi.
Oleme juba harjunud, et Hiina harrastab mõõgatäristamist Taiwani poole ning püüab üle rullida teiste riikide huvidest Lõuna-Hiina merel. Kuid Hiinaga seotud julgeolekuküsimused on peagi meie ukse taga. Meie ootame lääne võitu Putini režiimi üle, Venemaa demokratiseerumist ja vähemusrahvuste impeeriumist lahkulöömist. Aga just Hiina on suurriik, kes teeb kõik endast oleneva, et seda Venemaal ei juhtuks.
Omaette küsimus on Hiina tehnoloogiline areng ja mõju. Hiina ilmselt ei hakka kellegi elektrijaamu pommitama, kuid näiteks tehnoloogiliseks sabotaažiks peab lääs valmis olema. Eesti on muutunud koostöö asjus Hiinaga palju ettevaatlikumaks kui naiivse optimismi ajastul veel vähem kui kümne aasta eest. Lääne väärtusi kaitstes peame hoopis julgemalt suhtlema Taiwaniga.
LOE AK FOOKUST, LK 2–3