Eesti keele kui teise keele õpetaja on tööturul äärmiselt nõutud ja tööpakkumisi on palju rohkem kui häid õpetajaid. Nii juhtubki, et kui kvalifitseeritud õpetajat ei ole, otsitakse selle töö peale lihtsalt keegi, kes vähemalt mingil tasemel eesti keelt räägib. Kahjuks see lahendus ei toimi: kui õpetaja eesti keele oskus on puudulik, kanduvad tema vead üle õpilastele; kui tal pole piisavalt teadmisi, kuidas keelt õpetada, ei pruugi õppimine olla tulemuslik.
Olukord, kus aastaid rasket tööd teinud õppijad suhtluspädevusele sugugi lähemale ei jõua, on kahjuks tavaline. Seepärast on ülioluline, et õpetajal oleks nii hea eesti keele oskus kui ka tänapäevased teadmised keeleõppest.
Tallinna Ülikooli õppekavaarenduses on peetud silmas nii ühiskonna muutunud vajadusi kui ka tänapäevast suhtumist keeleõppesse: põhieesmärk on suhtluspädevus ehk toimetulek keele- ja kultuuriruumis, mõeldud on eri sihtrühmade vajadustele ning sellele, et lõpetanute teadmised võimaldaks töötada eri tüüpi keeleõppeolukordades.
Kogemus on näidanud, et kui kool meeskonnana õppeprotsessi analüüsib, jõutakse just selle kooli õppijatele sobiva keeleõppekorralduseni, mis tagab õpilaste hea keeleoskuse.
Teoreetilise õppe kõrval saadame üliõpilased kohe ka praktikale, kus uusi teadmisi otsemaid proovida saab. Praktikaarenduseski arvestatakse uute vajadustega, näiteks saab osa praktikat teha täiskasvanuõppes. Täiskasvanute keeleõpet ei tohiks haridussüsteemile õpetajate ettevalmistamise kõrval tähelepanuta jätta. Eestisse saabub endiselt uussisserändajaid, kelle eesti keele- ja kultuuriruumi lõimimine on oluline mitte ainult ühiskonna toimimise ja riikliku julgeoleku seisukohast, vaid võimaldab sisserändajail ka oma lapsi Eesti koolis õppimisel toetada.
