N, 2.02.2023

Kliimasõdalased peavad supilahingut kunsti vastu

Kaarin Kivirähk
, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kommunikatsioonijuht
Kliimasõdalased peavad supilahingut kunsti vastu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 17
Pärast Vincent Van Goghi «Päevalillede» pihta tomatisupipurkide tühjendamist kleepisid aktivistid end seina külge.

 
Pärast Vincent Van Goghi «Päevalillede» pihta tomatisupipurkide tühjendamist kleepisid aktivistid end seina külge.  Foto: Just Stop Oil/SIPA
  • Mis on supiga mäkerdamisel ühist kliimakriisiga?
  • Aktivistid: aga näe, nüüd te märkasite meid ja meie teemat!
  • Peale kunsti on löögi all Rolexid, Ferrarid ja muud luksuskaubad.

Mõned nädalad tagasi viskasid kaks grupeeringusse Just Stop Oil kuuluvat kliimaaktivisti Londonis National Gallerys kaitsva klaasi taga asuvale Vincent van Goghi teosele «Päevalilled» tomatisuppi ning kleepisid ennast kättpidi muuseumi seina külge. Just Stop Oili grupp nõuab, et Suurbritannia valitsus ei rajaks enam riiki uusi nafta- ja gaasikaevandusi, ning teosele supi viskamine oli nende viis oma nõudmistele tähelepanu tõmmata.

Väga kiirelt internetis levinud uudis tekitas paljudes esialgu pahameelt: miks visatakse suppi nii armastatud teose pihta? Mis on kliimakriisil tegemist ammu surnud ja ühe maailma kuulsaima kunstni­ku Vincent van Goghiga, kes ise, kui mõtlema hakata, elas tänapäeva mõistes kasinat ja ökoloogilist elu? Miks üldse kasutatakse selleks toitu?

Protestijad küsisid vastu: «Kas teid huvitab rohkem maali kaitsmine või meie planeedi ja inimeste kaitsmine?» Anna Holland, üks aktsioonis osalenud aktivistidest, tõi intervjuus ajakirjale Frieze välja, et Vincent van Goghi vastu polnud neil mitte kõige vähimatki, pigem tunnevad nad tema vastu sümpaatiat: «Van Gogh oli väga vaene kunstnik. Ta elas ja suri vaesuses. Kui ta elaks tänapäeval, selle valitsuse ajal, siis oleks ta üks neist inimestest, kes sel talvel peaksid valima, kas osta toitu või kütta oma kodu.»

Hollandi politseinik valvab Jan Vermeeri maali «Tütarlaps pärlkõrvarõngaga». Läinud nädalal viskasid kolm meest selle pihta tomatipastat ja kleepisid end siis
seina külge, kolmapäeval mõisteti neile selle eest
vanglakaristus. 
Hollandi politseinik valvab Jan Vermeeri maali «Tütarlaps pärlkõrvarõngaga». Läinud nädalal viskasid kolm meest selle pihta tomatipastat ja kleepisid end siis seina külge, kolmapäeval mõisteti neile selle eest vanglakaristus. Foto: Phil Nijhuis

Kui selgus, et kunstiteost ei kahjustatud, sest see asus klaasi taga (protestijate teadlik otsus), võtsid mitmed algsed kriitikud oma sõnad tagasi. «Kui ma kuulsin, et teos ei saanud kahju, muutus minu reaktsioon hetkega, «see on õudne» asendus mõttega «võib-olla on see parim protest üldse». Igal juhul on see miski, millest ma mõtlen veel pikalt,» kirjutas Voxi kultuuriajakirjanik Aja Romano ühes paljudest artiklitest, mis sel teemal avaldati.

Teine vaatus. Kartulipuder

Nädal aega hiljem toimus sarnane aktsioon Saksamaal Potsdami Barberini muuseumis, kui Claude Monet’ «Heinakuhjadele» (taas klaasi taga) viskasid aktivistide grupi Letz­te Generation liikmed kartuliputru. Üks nende nõudmine on sealsetel kuulsatel kiirteedel 100 km/h kiiruspiirangu seadmine, sest siis kulutaks autod vähem kütust. Teadagi, selline ettepanek mõjub sakslastele ju inimõiguste piiramisena ning nii sai ka Letzte Generation kaela suure kriitikalaviini.

End vanaks ratastoolis naiseks maskeerinud aktivist määris maikuus «Mona Lisa» kokku koogiga. Pildil püüab muuseumitöötaja seda puhastada, samal ajal kui turistid pilte teevad. 
End vanaks ratastoolis naiseks maskeerinud aktivist määris maikuus «Mona Lisa» kokku koogiga. Pildil püüab muuseumitöötaja seda puhastada, samal ajal kui turistid pilte teevad. Foto: Postimees

Kuigi uudisekünnise ületasid esimesena just «Päevalilled» ja tomatisupp, on tegelikult samasuguseid ettevõtmisi korraldatud ka varem. Näiteks selle aasta juunis kleepisid aktivistid end Vincent van Goghi «Õitsevate virsikupuude» külge, maikuus määris vanaks naiseks riietunud mees kooki «Mona Lisa» klaasistatud palgele. Ühelgi korral ei saanud teosed viga ning ühelgi korral ei olnud eesmärgiks kahjustada või rünnata kunsti. Kunstiteoste puutumatuse ja ühiskondliku positsiooni abil prooviti tähelepanu tõmmata hoopis teistele teemadele. Seega ei saa võrrelda aktivistide tegevust näiteks protestantide omaga, kes hävitasid reformatsiooni ajal kirikukunsti, või natsidega, kes põletasid nende meelest «mandunud kunsti». Kliimaaktivistide liikumisel ei ole nendega mitte midagi ühist.

Kaks protestiliikumise Just Stop Oil liiget Londonis Madame Tussaud’ vahakujude muuseumis pärast seda, kui nad kuningas Charles III kuju šokolaaditordiga kokku määrisid. 
Kaks protestiliikumise Just Stop Oil liiget Londonis Madame Tussaud’ vahakujude muuseumis pärast seda, kui nad kuningas Charles III kuju šokolaaditordiga kokku määrisid. Foto: Just Stop Oil/sipa

Kunstiteoste kasutamine oma poliitiliste nõudmiste avalikkuse ette toomiseks oli aga näiteks 20. sajandi alguses sufražettide taktika ning noil ammustel aegadel polnud aktivistidel probleemi ka päriselt teoseid lõhkuda. 1914. aastal ründas naisõiguslane Mary Richardson National Gallerys Diego Velázqueze maali «Venus peegliga» (1647–51), mis oli toona vaid mõned aastad tagasi muuseumisse ostetud. Richardson ründas seda lihanoaga, purustas kaitsva klaasi ning lõi seda mitmeid kordi, põhjustades väga tõsiseid kahjustusi.

Teos restaureeriti, Richardson pandi kuueks kuuks vangi, aga kokkuvõtteks on tänapäeva Ühendkuninriigis naiste õigused siiski paremini tagatud kui 1914. aastal. Oma eesmärkidele piiripealselt ohtlike, meediat provotseerivate ja kohati lausa teatraalsete aktsioonidega tähelepanu tõmbav tegevus on aktivistide kaaslane olnud kogu 20. sajandi kodanikuõiguste liikumise jooksul, olgu siis kunstiteosed kaasatud või mitte.

Erinevad arvamused

Uurisin, mida arvas aktsioonist Londonis elav eesti kunstnik ja aktivist Mare Tralla, kes samuti on loonud pilkupüüdvaid ja meediakünnist ületavaid aktivismiaktsioone. «Õnneks teos kahju ei saanud, sest aktivistidel ei olnudki ju eesmärgiks kunstiteost hävitada, vaid pigem tekitada šokeeriv situatsioon, millest meedia mitte kuidagi mööda vaadata ei saa, ning seega jõuda kõige laiemasse avalikkusesse ja survestada võimul olevaid otsuste tegijaid,» seletab Mare. «Ja tundub, et see neil ka õnnestus. Kuna siinne valitsus on üritanud teha aktivistide elu üsna võimatuks ja loonud uusi seadusi, mis muudavad paljud protestimise vormid kriminaalselt karistatavaks, siis ei jää aktivistidel ka midagi muud üle kui leida uusi meetodeid, kuidas end nähtavaks teha.» Ka Tralla mainis, et alguses tekitas aktsioon temas pahameelt, ent kui ta sai teada, et maali tegelikult ei kahjustatud, muutis ta meelt.

Protestiliikumine Just Stop Oil pritsis värviga luksusautode salongi aknaid Londonis. Samal moel on rünnatud ka Rolexi esindusi, Harrodsi kaubamaja ja Briti panka.
Protestiliikumine Just Stop Oil pritsis värviga luksusautode salongi aknaid Londonis. Samal moel on rünnatud ka Rolexi esindusi, Harrodsi kaubamaja ja Briti panka. Foto: Just Stop Oil

Radikaalsemat seisukohta esindab Eesti kunstimuuseumi juht Sirje Helme, kes kommenteeris Maalehele: «Tunnen täielikku pahameelt taoliste aktsioonide vastu. On absoluutne vastuolu rohepöörde põhimõtete (eeldades, et rohepööre on suund parema maailma poole) ja agressiivse purustamise ja mõnitamise ideoloogia vahel.»

Arvestades, kui kiirelt levivad tänapäeval kõiksugused trendid, on arusaadav, et juba mitmendat korda kunstiteostele toitu viskavad aktsioonid võivad mõjuda ähvardavalt. Meenutagem näiteks suvist internetitrendi, kui noored panid end pidulikult riidesse ja läksid filmi «Käsilased 2» linastustele kinodesse banaane loopima ja karjuma.

See häiris teisi kinokülastajaid ja kinotöötajaid, kes pidid pärast filmi banaanikoori kokku korjama. Kuigi tahaks loota, et aktivistid on oma tegevused kontekstitundlikumalt ja intelligentsemalt läbi mõelnud kui «Käsilaste» noored fännid, on siiski loogiline, et TikToki trendide ajastu paneb muuseumid ja teised kultuuripärandi kaitsjad muretsema.

Protestiliikumise Just Stop Oil liige pritsib värvi Londoni luksusautode salongi akendele. Samal moel on rünnatud ka Rolexi esindusi, Harrodsi kaubamaja ja Briti panka. 
Protestiliikumise Just Stop Oil liige pritsib värvi Londoni luksusautode salongi akendele. Samal moel on rünnatud ka Rolexi esindusi, Harrodsi kaubamaja ja Briti panka. Foto: Just Stop Oil

Tuleb ka tähele panna, et National Gallery positsioon Londoni ja maailma kunstis on midagi täiesti teistsugust kui meile tuttavatel kunstimuuseumitel. Londoni rahvusgalerii on üks maailma mõjuvõimsamaid ja rikkamaid muuseume, mille ajalugu ulatub tagasi kolonialismiperioodi ning mis oma pika ajaloo jooksul on pannud paika kunstiajaloo Lääne-Euroopa keskse kaanoni. Arvata, nagu oleks sealsed varad ja tippteosed lihtsalt muuseumisse taevast alla kukkunud, oleks naiivne.

Ühe näitena – selle aasta veebruaris toodi välja ja ­kritiseeriti National Gallery koostööd Credit Suisse’iga, kelle klientide hulka kuuluvad ka erinevad kurjategijad, alates inimkaubitsejatest kuni narkodiileriteni. Šveitsi pank on spondeerinud muuseumi 2008. aastast. National Gallerys eksponeeritud kunstnike (nagu ka Vincent van Goghi) teosed maailma kunstiturul on kättesaadavad justnimelt sellele ühele protsendile maailma rikastest, kes kõige enam panustavad kliimakriisi süvenemisse.

Kas on ka kasu?

Võib ju küsida, kas provokatiivne aktsioon pigem aitab aktivistide eesmärkidele kaasa või mitte. Internetist leiab tõestusi kaalukausi mõlema poole kohta. Leidub nii psühholoog, kes tõestab, et üldsust häirivad aktsioonid mõjuvad protestijate eesmärkide saavutamisele pigem negatiivselt, kui ka neid, kes tõestavad vastupidist: vaid rahvusvahelise meedia künnist ületades leiavad nõudmised kõlapinda ja muudavad arvamusi.

Inglise politseinik maadleb protestiliikumise Just Stop Oil aktivistiga Victoria & Alberti muuseumi juures Londonis. 
Inglise politseinik maadleb protestiliikumise Just Stop Oil aktivistiga Victoria & Alberti muuseumi juures Londonis. Foto: Aaron Chown

Inimene on mugav ja talle ei meeldi muutused, eriti kui need tulevad tema kultuuris väärtuslikuks peetava arvelt: kallid ja kiired autod, kunstiajalooliselt väärtuslikud ülikallid teosed, rikkad ja ilusad inimesed. Miks küll oli vaja oranži spreiga üle värvida Ferrari poe ilus aken või fossiilkütuste lobiorganisatsiooni väärikas peakorter Londoni kesklinnas? Nimelt ka selliseid aktsioone on Just Stop Oili kamp ette võtnud.

On palju kergem suunata energia noorte aktivistide tegevuse üle peavangutamisse kui reaalselt midagi kliima heaks ära teha. On normaalne kutsuda aktiviste radikaalideks ja hulludeks, sest see läheb kaasa ühiskondliku heakskiiduga, samal ajal kui kõige väiksemad muutused toovad ilmselt kaasa esialgse vastuseisu ja nende algatajate nimetamise samasugusteks hulludeks. Seda isegi siis, kui globaalne soojenemine on pärast viimase aja kuumalaineid ilmselge ka kõige suurematele skeptikutele ning maailmas ei läheks midagi halvemaks, kui Saksa kiirteel sõidaks autod sama kiirusega nagu Eesti maanteedel.

Märksõnad
Tagasi üles